Kõik need kolm mõistet või sihti on möödunud paari aastakümne jooksul teinud läbi ka päris palju muutusi. Viimastel aastatel on eriti palju räägitud rahvuse enda säilimise võimalusest rahva praeguse iibe, vananemise ja väljarände painete all.

Et keel ja rahvus on vastastikku väga tihedalt seotud või isegi tingitud, siis loomulikult käib pidev mõttevahetus ka eesti keele tuleviku üle.

Kusjuures mureks ei ole mitte tavaliste keelekasutajate keele vaesumine või lonkamine meedia, reklaami jms tõttu, vaid oht keele tulevikule lähtub otse meie targimatest peadest ja ülikoolidest – inimestelt, kes peaksid teadma EV põhiseadust ning suutma oma taotlusi projekteerida ka rahvuse tulevikku.

Aga ei, otse vastupidi – just värske teatena paiskus õhku mõte, et ülikoolis tuleks magistri- ja doktoriõppes üle minna inglise keelele, ja seda ütles ei keegi muu kui äsja valitud uus Tartu ülikooli rektor. Aga seesama idee ja rada on tuttavad meile juba vähemalt paarkümmend aastat.

Keeleteema on omaette teema ja vajab pidevat edasivaidlemist ning võib-olla akadeemilistele parunitele vastuhakku omaenese rahva poolt.

Usun, et füüsilise rahvusena võime justkui kauemgi edasi püsida kui eesti keele kõnelejate, mõistjate ja kandjatena. Kui hääbub eesti keel, siis poleks enam ka rahvust kultuuri mõttes.

Ning kui meie praeguse kultuuri ülaltotsast (ka teadus oma keelega kuulub kultuuri hulka) asutakse usinalt ja mingitel pärisoristel-kadaklikel arusaamatutel või lühinägelikel pragmaatilistel eesmärkidel (nagu kunagi saksa ja vene keele puhul) raiuma eesti keele tüve (omavahel jääksid suhtlema akadeemikud, poplauljad, sportlased ja tudengid), siis nii ka läheb.

Kogu sellesuunaline tegevus on minu silmis põhiseaduse ja keeleseaduse vastane ning nõuaks vähemalt vana soolvitstega kodukari, et mõistus saaks akadeemilistest tagumikest ja tengelpungataskutest jälle ülasfääridesse naasta.