Enamjaolt oli tegemist värvikirevate, mingit kohta või elukat kujutavate batuutidega, aga leidus ka üks täiesti tavaline ringikujuline hüppeplats kõrgete jalgade peal.

Need jalad olid nii kõrged, et kui üles-alla põrkav mudilane oleks sealt maapinnale kukkunud, oleks peapõrutus, jala- või mõne muu luu murdmine olnud üsna tõenäoline.

Miks oleks laps pidanud batuudilt maapinnale potsatama, kergitavad paljud kindlasti üllatunult kulme. Et seda ei juhtuks, on batuutidel ju teatavasti turvavõrgud ümber.

Aga sellel batuudil ei olnud. Ometi oli tegemist avalikuks kasutamiseks mõeldud lustivahendiga, mille pruukimise eest vanematelt pealegi raha kasseeriti.

Ilmselt lootsid seljaga batuudi poole istunud rahakasseerijad vanemate valvsusele – vaadaku nood ise, mida lapsed täpselt teevad.

Aga selle batuudi läbimõõt oli silmaga hinnates umbes kolm meetrit, mis tähendab, et ühes servas valvav ema või isa poleks parimagi tahtmise korral sekundi murdosa jooksul selle teise serva jõudnud, et tasakaalu kaotanud last maapinnale prantsatamisest päästa.

Pealegi oli sealsamas batuudi kõrval madal piirdeaed – ei taha mõeldagi, kui mõni mudilane oleks selle lippide otsa maandunud.

Arstid nimetavad batuute kondimurdmismasinateks ning näiteks mullu vajas Tallinnas operatsiooni ja haiglaravi paarkümmend batuudilt maha kukkunud last. On ka hüpates peadpidi kokku põrganuid, kelle haiglas viibimine väga pikaks ja keeruliseks kujunes.

Koduaia batuudile turvavõrgu muretsemine on mõistagi iga lapsevanema enda mure. Aga kui hüppeplats asub keset linna ja sinna oodatakse kõiki pisikesi möödakäijaid, kes vastutab siis?