Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?
Viimastel aastatel on meid, eestlasi, vaevanud suure eesmärgi puudus. Meil on oma riik. Kuulume Euroopa Liitu, NATOsse. Kuhu edasi?
Ma pakun, et läheme tagasi. Juurte juurde, Uuralite eelmäestikusse, kust tulime. Kes meid seal ootab? Usun, et sugulasrahvad võtavad meid hoopis südamlikumalt vastu kui prantslased, sakslased ja inglased seda eales teevad. Seal on permikomid, udmurdid ... me sugulased keelelt, väga tahaks arvata, et ka meelelt. Meie ajaloo algus on seal, ehk.
Vana naise kirju rätt
Ma jalutasin Permi linnast läbi voolava Kama jõe kaldal ja heietasin neid poolikuid mõtteid, mõeldes, kui vähe tegelikult sellest kõigest tean. Ühel päeval jäin vaatama vanamemme, kes üksinda jõe kaldal istus ja kaugusesse vaatas. Mingi kirkus oli temas ja puhtus. Nüüd mõtlen, et oleksin pidanud temaga rääkima. Vähemasti ütlema, et teda märkasin. Sellel hetkel ei söandanud teda pildistada ega kõnetada. Mida kõike on selle memme elus olnud…
Perm on miljonilinn ja tööstuslinn ennekõike. Naftatöötlemise tehased ja ... mis kõik. Rikas kant igas mõttes. Puht pragmaatiliselt mõtlesin ka, mis seal linnas puudu. Ja Permi kaasaegse kunsti muuseumis, see on vanas Jõevaksalis (mulle meeldib tast tagasi mõelda kui Jõejaamast), sai selgeks, et linnas on puudu värvidest.
Kogu ekspositsioon, viimastel aastatel maalitud ja pildistatud, oli mustvalge, porine, roostene. Piltlikult: ses näidatus oli rauda ja trelle, aga ei olnud Kama jõe ääres kohatud vanamemme kirjut rätti. No ja vaat siis mul tekkiski mõte, kui palju enam oleks meil sealkandis tegemist. Me saaksime seal avada akent Euroopasse. Meil oleks seal rakendust.
Tegin katset ka. Seisin Jõejaama trepil ja püüdsin teise korruse suurest, jõe poole avanevast aknast välja vaadata. Katseks see jäigi. Mundris muuseumivalvur tuli mind keelama, ütles, et see pole lubatud. Seletasin, et mu meelest tuleks kaasaegsele kunstile kasuks, kui ses oleks valgust ja vaadet suurele jõele. Ta noogutas ja lisas: “Ne položeno” (eesti k ’pole ette nähtud’).
See kõlab ehk uskumatult ja isegi vastuoluliselt eelnenud jutu taustal, aga tunnistan, et Permi linnas tundsin, kuidas seal on rohkem hingamisruumi, kui osanuks oodata. On rohkem vabadust kui meil, me reeglistatud ja seadustega reguleeritud riigis. Seal oli veel ruumi oma peaga mõelda.
Teen siin väikese kõrvalepõike, õigemini sisselõike, et tagasi tulla. Meie kultuurilugu on juurtega seal Permi kandis, ütles alateadvus. Me oleme sealtkandist tulnud (või ka, et läbi tulnud) ja käies ning ellu jäädes omandanud selliseid teadmisi, mis vajaksid edasiandmist. Seda ei maksa segi ajada pealesurumisega.
Samas olen kindel, et enamik asju saab selgeks alles siis, kui neid edasi annad ehk selgus tuleb teistele seletamise kaudu. Praktikas saab selgeks muidugi ka katsetamise või kasutamise kaudu. Me seal Permis saaksime jagada oma teadmisi disainist, linnaplaneerimisest, haljastusest, arhitektuurist. Me saaksime seda teha, usun, et edukalt, sest meil on oma soomeugri sajandid, Sovetski Sojuz ja Euroopa muidugi ka.
Ega selle – tagasi juurte juurde – minekuga palju aega ei ole. Oht maailmas lahustuda, me ühine rütmitüüp kaotada, on nii meie sugulastel seal Kama kallastel kui meil siin Balti mere ääres. Miskipärast usun, et üksteisele lähenedes võime ennast taas leida.
Võtan oma mõtete kinnituseks appi Peeter Volkonski tõlgitud raamatu “Kodumaa”. See on vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestusteraamat. Eessõnas, pealkirjaga “Seeder”, kirjutab Vene luuletaja Marina
Tsvetajeva, et inimlikkus koosneb sügavusest ja kõrgusest, ta räägib kõrgeima inimlikkuse puust.
Tsvetajeva kirjutas seda, mida nüüd tsiteerin, sada aastat tagasi, ja venelastest mõeldes. Nüüd, sada aastat hiljem, kõlab see mu meelest uskumatult täpselt kokku sellega, mismoodi on me vaimuseis. “Puu ei kasva õhus, ma austan küll juuri, kuid kas ei peitu venelaste viga just selles, et nad on juurte (sisemuse) pärast unustanud kõrguse (õitsemise) ning peavad seda viimast koguni mingiks lubamatuks luksuseks. Juurtesse on kerge kinni jääda.”
Tsvetajeva ütleb, et juurte vahel elavad koos eluandva allikaveega ka vaglad. “Juured on alus, tüvi on vahend, õied (valgus) on eesmärk,” kirjutab luuletaja, kelle mõte on kantud Vene vürsti mälestustest. Ilmselt on siin hästi tähtis öelda ka seda, et nii vürst kui luuletaja on selle kirjutamise ajal Venemaalt minema aetud, nad mõlemad on juba sundpagulased. Selle raamatu esmatrükk ilmus 1923–1924 Berliinis.
2010. aastal Kohilas Kapa akadeemias peetud loengus ütles Peeter Volkonski sulaselges eesti keeles: “Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame, kas pirni-, õunamoosi ... või säilitame seal näiteks mäda, samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.”
Jah, meil on õigus, lausa inimõigus olla ja jääda iseendaks. Iseendaks nii, et mitte keegi ei lihviks meid käsu korras ühesugusteks.
Fassaadid ja tegelikkus
Ma tegin Permis katse, millele ajendas mu isiku ülipinev jälgimine ühes pangas, kus eurosid rubladeks vahetamas käisin. Sisenesin üliuhkesse inimtühja kullapoodi, kus, nagu selgus, minusuguse kolamine ülikallite ehete leti ees tekitas töötajates kerge paanika. Tagaruumidest kutsuti turvamees ja mind jälgiti peletava tähelepanuga.
Inimeste ja majade hindamine fassaadi järgi oli kümmekond aastat tagasi meilgi levinud. Tegin siis selliseid katseid ka kodus, nüüd ei ärata minusuguse sisenemine uhke ja ülikalli tipphotelli lobibaari enam mingit tähelepanu, peale selle vajaliku, et “mida teile?”.
Olin seal Permi kallite asjade poes kiuslik, pisut piinlikki meenutada. Tegin näo, et lahkun kalli kihlasõrmusega. Teesklesin enesekindlust, et nende tähelepanu hajuks. Aga võta näpust, mind kahtlustati lõpuni. Lahkudes olin pisut õnnetugi, et seda imetlemist väärivat ostu endale lubada ei saanud.
Sisuliselt oli poepidajate paanikasse sattumine õigustatud. Ometi, kui mul oleks peas olnud nahkne soni, ees lips ja õlgadel dubljonka, jalas kohustuslikud tumedad viigipüksid ja lakk-kingad, oleksin seal poes olnud tehtud mees ilma nõela pistmata. Nõnda on, et päris- ja mänguasjade vahe, see piir ongi õhkõrn.
Kui me võtame ära kultuuri, siis loodus saab eksisteerida täiesti rahulikult. Kultuur ilma looduseta ei saa...
Kultuur käib alati koos tsivilisatsiooniga, kuid need pole üks ja seesama. Mis siis on nende vahe? Ma enda jaoks lahendasin selle nii: ma ei suru kellelegi peale seda, et kultuur vastab küsimusele “mis?” ja tsivilisatsioon küsimusele “kuidas?”.
Võtan endale veel kord appi Volkonski. Seal Kohilas kõneles ta päris pikalt kultuurist ja tsivilisatsioonist, öeldes näiteks, et tuli on kultuurinähtus, aga see, kuidas seda saadakse, tsivilisatsioon. Moraaligi mõiste liigitas tõlkija kultuuriks, ent selle, kuidas moraaliga seotut kasutatakse, tsivilisatsioonist sõltuvaks. Jah, kultuuri osad on seosed ja sõltuvused.
Õhk soosib...
Mul seda kõike kirjutades on alateadlik hirm. Hirm selle ees, et eestlasi Permi kanti tagasi kutsudes tiksuvad me kõigi meelde Vene okupatsioon ja Savisaar ja sealtkandi vangilaagrid, kus meie vabariigi unistusele elujõudu andnuid kinni hoiti.
Ometi arvan, et eestlastena ellujäämiseks on vakladest hoolimata õige suunata pilk tagasi oma uue teadmisega olemise talumatust kergusest. Permi õhk soosib loomingulist vabadust, meil siin kiputakse loomingulisust ehk juba ohtlikultki ühetaolisuse konveierile suruma.
Kas Eesti riigis on tänapäeval oma väikekodanlus ja mis teda iseloomustab...? Aga see on juba üks teine lugu. Hetkel ma tõsiselt usun, et Eesti riik võib vastu Hiina müüri käia. Ajaloolased räägivad üha kõvema häälega sellest, et venelased kuuluvad algselt, oma eellaste ja segunemiste kaudu soomeugrilaste hulka. Ja saamide joigumine on eesti keeles oigamine. Oigamine omakorda tuleb valust, kaastundest ja südamest. Nii üks kui teine on romanssi valatud ... valu ja rõõm.
