Aga ühel pühapäeval teleripulti klõpsides sattusin nägema midagi sellist, mis sundis mind möönma, et eelarvamused on kaunis kitsarinnalised ja ennatlikud tundmused. Et parem, kui neid ei oleks.

Nähtu oli selsamal Tallinna TV kanalil, kandis nime “Kes seljatab Tallinna?” ja kujutas endast Eesti Televisiooni parimate mälumängutraditsioonide jätkamist. Võrdlus üheksa aastat ekraanil jooksnud viktoriiniga “Kes keda?” ei ole siinkohal sugugi liialdus.

Mõnus ja keskendunud

Tõepoolest, toosama “Kes keda?” jooksis uut mängu vaadates alatasa paralleelselt silme eest läbi. Õhkkond oli samamoodi mõnusalt keskendunud nagu siis, kui omavahel võtsid mõõtu tolleaegsed suurettevõtted eesotsas Norma, Standardi ja Kommunaariga ning kolhooside ehituskontorite ehk KEKide meeskonnad, kellest nutikaimad olid tavaliselt Mõigu ja Harju kontorite helged pead.

Tallinna TV mälumängus on iga kord vastakuti kolm võistkonda, kes esindavad pealinna kaheksat linnaosa, kaheksat Eesti linna ja kaheksat valda. Kohtunikelaua taga on istet võtnud Linnar Priimägi, Hardo Aasmäe ning punktiarvestajana Sirje Puura.

Stuudioküsimusi esitab Artur Raidmets, aga osa küsimusi kõlab videosalvestuse vahendusel näiteks Ivo Linna, Mart Siimanni ja Lauri Nebeli suust.

Tõsi, mõned küsimused on üsna lihtsad — vähemalt neile valdavalt keskea ületanud mängijatele, kes teadmisteproovile saabunud on. Näiteks muusikaküsimus, mida esitab enamasti üsna noorukestest muusikutest koosnev stuudioansambel, on ilmselgelt liiga kerge.

Kõige põnevamaks ja rohkem peamurdmist väärivaks on osutunud aga võistkondade endi välja mõeldud küsimused, mis harilikult on seotud nende kodulinna või -vallaga.

Samuti on olnud raskusi Hugo Hiibuse šaržil kujutatud inimeste äratundmisega, aga nood karikatuursed pildid pole kunstnikul tõesti kuigi sarnased välja kukkunud.

Kui natuke veel etteheiteid teha, võiks norida niinimetatud heatahtlikkuspunktide andmise pärast. Kohtunikud võiksid ikka kõigutamatud olla — kui vastus ei ole täpselt õige ega korrektne, siis punkti ikka ei anta. Reegel on reegel.

Aga üldiselt on tegu võrdlemisi stiilipuhta ja asjaliku telemänguga, mis sunnib nii ise kaasa mõtlema kui ka võistlejatele kaasa elama. Silmaringi avardamisest ja nii mõnegi põneva fakti teadasaamisest rääkimata.

Täidab tühimikku

Viis saadet on nüüdseks läbi ning seni on kaalukauss kerkinud linnade kasuks. Finaali on oodata kuu aja pärast ning ausalt öeldes on päris kahju, et “Kes seljatab Tallinna?” läbi saab. Siis pole Eesti telekanalitel enam ühtegi tõsist, asjalikku ega traditsioonilist mälumängu.

Ehk just sellesama tühimiku pärast too Tallinna TV mäng nii köitvaks osutuski. Viimastest sedasorti televiktoriinidest meenuvad “Kuldvillak” ja “Kuldaju” TV 3s, aga neist esimene oli viimast korda eetris rohkem kui kuus aastat tagasi, teine veelgi kaugemas möödanikus.

Muidugi, ka hiljem on telemänge olnud, kas või “Kes tahab saada miljonäriks?” või praegune “100 sekundit” (muide, taas TV 3 kanalilt pärit näited), aga need on mõeldud rohkem meelelahutuseks ja neis pole klassikalisele kilvale omast sügavust ega mõttepinget.

Praegu Kanal 2 ekraanil jooksvast naerurohkest “Sõnasõjast” ei maksa selles kontekstis aga rääkidagi.