k Autor: Valdek Alber

Alguses mõtlesin, et mul on kopsus turse või auk või midagi veel hullemat, aga täna, kui “Meie inimeste” võttegrupiga mööda Eestimaad sõitsin, sain aru, et asi on lihtsalt neis helerohelistes puudes, mis õitseda tahavad! Nemad õitsevad ja on õnnelikud, mina aevastan, köhin ja krigisen nagu eluaeg odavaid paberosse kiskunud vanatoi...

Ühesõnaga: mu immuunsus on nüüdseks nullilähedane! Aastad on mind nii palju ära kulutanud, et iga urbi täis lepapõõsas võib põõsale oma kõrval sosistada: näe, see püsib püsti veel ainult keppide najal... Siis, kui ma oma kepikõndi teen.

Imelik asi see immuunsus. 30 aastat tagasi ei kannatanud ma teistes inimestes välja mitte ühtegi vale liigutust. Keerasin prauhti selja igale mehele, kes käitus nii, nagu mina ei oodanud. Lõpetasin päeva pealt iga suhte, kus teine osapool inimlikke vigu tegi. Noh, oma vigu ma tookord ei näinudki. Nende vastu olin immuunne...

Huvitav, kuigi koos ajaga on hakanud mu immuunsus tervise suhtes kahanema, on see inimeste suhtes hakanud kasvama! Tõsi, aeg-ajalt ikka veel vihastan ma valetamise, hoolimatuse ja rumaluse peale, aga olen õppinud endale sisendama, et halb olemine on eelkõige selle halva inimese probleem.

Me ei saa panna tervet maailma oma pilli järgi tantsima, sest inimeste muusikaline maitse ja kuulmine on selleks liiga erinevad. See, mis tundub mulle kohutav, jätab kellegi täiesti ükskõikseks... Me oleme erinevad, ja on tark tegu sellega leppida. Mida varem, seda parem!

Mõnikord, kui kellegi suhtes kriitiline olen või suisa oma pahameelt välja valan, muutub mu tütar kurvaks. Ta kurvastab sellepärast, et ma ennast vihastamisega kulutan. Isegi siis, kui minu arvustatava inimese käitumine näib üheselt vale, kutsub mu tütar mind alati veel kord mõtlema. Ja leidma sellele n-ö süüdlasele õigustusi. Mõnikord võibki juhtuda, et oleme iseenda õigsuses liialt veendunud...

Mäletan, et kui mu ema oli veel õitsvas eas, protesteeris ta samuti igasuguste asjade vastu. Küll olime õega laisad, lohakad, alati halvemad kui naabrilapsed, küll olid toad segamini ja meie isa sai suitsetamise pärast vastu päid ja jalgu kuni surmani.

Kõige rohkem kartis meie emme, et mida küll naabrid arvavad... No et kui peenar on rohimata või kui tema tütred küllalt tagasihoidlikult ei käitu.

Kõik see muutus aga siis, kui me ema vaat et juba 70. sünnipäevale lähenes. Ühel päeval avastasime õdedega, et meie emal ei ole elu ega inimeste vastu mitte ühtegi negatiivset nooti! Ta leppis meie rahutute eludega, meie vigadega, oma ülienergiliste lapselastega... Alati naeratades.

Ma pole viimased 15 aastat kuulnud oma ema millegi üle virisemas – ei tervise, ei raha, ei kogu maailma viletsuse pärast! Ja teate, miks? Sellepärast, et ta ongi eluga rahul.

Võib-olla on rahul olemisest õigem väljend “elu ja inimestega leppimine”. Ta ei kaeba isegi selle üle, et hommikuti – nagu minagi – allergia pärast turtsub. Mina oigan ja ägan kogu aeg, mu 83aastane ema mitte kunagi!

Emadepäeva eel tahan öelda: õppige oma emadelt maailma väljakannatamist! Vähemalt neilt, kes seda kunsti valdavad. Kuldsesse ikka jõudnud naised teavad, mis on elus kõige tähtsam. See on armastus, mis ei küsi midagi vastu. Need on mälestused lähedastest, mis soojendavad hinge ka siis, kui ahjukütmine aastate tõttu üle jõu käib.

Ning muidugi on väga tähtis elada oma elu nii, et emadepäeval lapsed su juurde kokku tuleksid... Meie Elisega läheme Tartusse ema juurde otse pärast kepikõnnimaratoni. Temal, õnneks, pole keppe veel vaja...