Kooki saab muidugi ainult siis, kui kapis on jahukott ja seetõttu tulebki juba laupäeval koogiteema üles võtta, et varude lõppemise korral jõuaks poes ära käia. Jahu ostma minnes ja eestimaist eelistades tuleb aga hoolega pakendeid uurida.

Teada-tuntud Kalewi jahu kõrval on riiulil ports värviliste kirjadega pakke, mille päritolu ei oska ennustadagi. Igal kaubandusketil on ju oma kaubamärgid, mille all müüakse nii jahu, vorsti kui ka piima. Tasub luup välja otsida, sest tootja või päritolumaa on väikeses kirjas.

Käisin poodides ja leidsin 10 nimetust jahu, mis on kõik samasuguse koostisega (tüüp 550, sellest peenem jahu on tüüp 405). Mis seal imelikku, küsite, tarbijal peab ikka olema valikut. Tõsi, kuid hämmastav on see, et kalleima ja odavaima jahu hinnavahe on enam kui kolmekordne! Tuletan meelde, et sisu on täpselt sama.

Kui täpsemalt vaadata, siis ei pruugi eestikeelse nime (Veski Mati) taga olla sugugi Eestis toodetud jahu ja võõrkeelne nimi (Gold Corn) peidab just kohalikku. Hindu võrreldes selgub, et piiri tagant toodud jahud ongi need kallimad ja siin toodetu jupp maad odavam.

Kui lemmikpoes eestimaine jahu üks kord kindlaks tehtud, kandku ta siis kama kaks mis nime, ei saa siiski kindel olla, et ka mõne aja pärast järgmise paki järele tulles on tegu kodumaise jahuga. Põhjuseks see, et kaubandusketid otsivad pidevalt oma kaubamärgiga kaupadele odavaima hinnaga tootjaid. Nii võibki aasta või poole pärast tuttava nimega ja seni Eestis jahvatatud jahu tulla näiteks Poola veskist.

Ehk tasub põlduritel kaaluda EPIKO Eesti piimale sarnaselt Eesti jahu poodidesse toomist. Siis oleks pannkoogisööjatel kindel teadmine, et tegu on kodumaise tootega, mille hinnast saavad viljakasvatajad õiglase osa.