Ent õues lõõtsus torm, ning vaevalt jõudis president oma töölaua taha istuda, kui elekter katkes. Mõtted, mis tundide pärast emade ja nende lähedasteni jõudsid, sündisid kesk pimedust, aga kindla teadmisega, et varsti saabub hommik.

Need mõtted rääkisid vaikusest, mida on lärmakas ja tigedas Eesti elus väheseks jäänud, ning armastuse võlast, mille armastusega tasumiseks ei ole kunagi liiga hilja.

Paar päeva tagasi ärkasin ka mina hommikul kell neli. Minugi varajase tõusmise põhjuseks oli peatselt saabuv emadepäev, ehkki märksa teistsuguse nurga alt. Sest minu tütrel oli palavik ja halb enesetunne ei lasknud tal magada. Nii me seal kahekesi hommikut ootasime, paid ja mesine teetass abiks. Me teadsime, et hommikud on alati helgemad.

Aga ma kardan, et usust paremasse hommikusse, mis aitas nii president Meril kui meil pimeduse üle elada, pole iga kord abi.
Kas hommiku-ootus leevendab nende sadade emade muret, kel pole tööd ega lootustki seda leida, sest lapsed on alles väikesed ja nende riburada pidi sündimise tõttu on ema ametiõpingud poolikuks jäänud?
Nende emade muret, kelle mees pääseb välismaal töötamise tõttu pere manu imeharva? Kas uus päev paistab helgem ka neile tuhandetele emadele, kes ei tea, millises lasteaias või koolis tema lapsele ruumi on või kas üldse kuskil vaba kohta on? Neile emadele, kelle laps on parema tuleviku lootuses piiri taha õppima sõitnud ega oska öelda, millal koju naaseb, kui üldse naaseb?

Kardan, et mitte.

Maaleht küsis viimatiste valimiste eel erakondadelt muu hulgas sedagi, kuidas nad kavatsevad parandada lastega perede elujärge ning tuua siia tagasi välismaale kolinud eestimaalasi. Mida neis vastustes kõike ei lubatud, tasuta õppevahenditest alates ja lastetoetuste kolmekordistamisega lõpetades!

Kui neist muinasjutulistest lubasõnadest kas või mõni üksik täide viidaks, oleks paljudel emadel kergem ja parem. Nad naerataksid rohkem ega muretseks nii palju, sest nagu ütleb tänases Maalehes mitu aastat tagasi aasta emaks valitud Inara Luigas: „Olen õppinud, et lastele pole vaja muretsevat ema, vaid ema, kes neid mõistab ja toetab.”

Aga kuidas lõpetas selle kuusteist aastat tagasi pimeduse hõlma all sündinud emadepäevakõne Lennart Meri?

„Eesti tulevik toetugu armastusele. Ema-armastusele,” kostis president.

Olen kindel, et just seesama armastus, mõistmine ja toetus on palju tähtsamad kui kaheldava väärtusega lubadused. Ent emadel on vaja ka tööd, leiba ja lapsele lasteaiakohta. Meie, emad, oleme ju ometi seda piskut, seda paremat hommikut väärt, kas pole?