Pea vastu, mamps!
Esimese tõelise tõuke üksikvanemaga peresid psühholoogiliselt toetama hakata sain ühes Lätis peetud suvelaagris, kus rääkisin emadele-isadele vanemate mõjust lapse kasvamisele.
Pärast loengut tuli minu juurde mitu kena ja noort ema, kes ütlesid, et neil oli mu juttu valus kuulata, sest kasvatavad oma lapsi üksi. Et kusagil ei räägita, kuidas nendesugused peaksid hakkama saama – kõik loengud on tavaliselt peredele.
Teine tõuge üksikvanemate toetusprogrammi loomiseks koolituskeskuse Ellu juures tuli eelmise aasta märtsis, kui tahtsime korraldada rahvusvahelist seminari emade probleemide lahendamiseks.
Aga sealjuures tekkis meil lahkheli ametnikega, kes peaksid just üksikemasid abistama. Nad polnud nimelt nõus, et meie seminari pealkirjas seisab sõna “ema” – nende meelest oli ema-teema rõhutamine ülearune. Psühholoogilisest vaatenurgast on see mõistetamatu, sest ema mõju lapsele ei saa kuidagi alahinnata ka koos isaga lapsi kasvatades.
Kolmandaks ajendiks oli ehmatus, kui küsides omavalitsustest üksikvanemaga perede arvu ja nende toetamise viise, saime vastuseks, et nad ei tea. Mitu omavalitsust tunnistas, et nad pole selliseid peresid kunagi loendanud ega toetanud. Järelikult ei ole nad ka mõistnud nende perede eri olukorda ja vajadusi.
Liiga valus teema
Eestis on üksikvanemaga peresid kokku umbes 24 000 ning neist 90% juhtudel kasvatab lapsi väsinud, toimetuleku eest lakkamatult võitlev ema.
Enamasti pole inimestel ettekujutust, kuidas ühe vanemaga peres elu kulgeb ning millised tingimused seal valitsevad. Sellest, et peaaegu pooled üksikvanemaga pered elavad suhtelises vaesuses ja pingutavad ellujäämise nimel, ei räägita kuskil.
Põhjus on lihtne – nende vanemate jaoks on tegu liiga valusa teemaga, millest eelistatakse vaikida. Rääkimisele on tavaliselt järgnenud mittemõistmine, süüdistus või lausa põlastus – kuidas siis ikka ei saa hakkama!
Üksikvanemate tugigrupi kohtumisel möönis üks abielus tugiisik pärast üksikvanemate südamepuistamist: “Ma poleks osanud ettegi kujutada, et peres pole nii palju raha, et saaks bussipiletit osta!”
Aga just selline võib olla mõne üksikvanemaga pere argipäev, kus igakuine toetus on napp 300 krooni. Ehkki enamik inimesi ei kujuta ettegi, kuidas sellisel juhul lastega ära elada, eriti kui vanem veel haige või töötu oleks.
Tihti pole häid suhteid ega ainelist tuge loota ka sugulastelt ning nii ongi ema see, kes vastutab üksi kogu pere toidu ja hakkamasaamise eest, töötades ise sageli vähem tasustatud ametis. Kui laps haigeks jääb, peab pere veelgi vähesema rahaga toime tulema.
Eriti keeruliseks muutub pereelu aga siis, kui haigestub ülekoormatud ja stressis vanem ise. Või kui ema ots otsaga toime tulemise nimel Soome tööd rabama sõidab – siis peab väiksemate eest hoolitsema nende vanem vend või õde, ehkki temagi on tavaliselt veel lapseeas.
Väärikuse alandamine
Laste kasvatamine ja toetamine haridusteel on nii suur ülesanne, et üksikvanematel pole jõudu ega aega iseenda jaoks, raamatute lugemiseks ega kursustel käimiseks.
Ellujäämisele pühendudes napib neil aega ja jaksu ka lastega tegelemiseks – väsimus ja pinge on tavaliselt nii suur, et peale hädavajaliku millekski muuks aega ei jää.
Läbipõlemine on üksikvanemate elus paraku tavaline nähe. Ka kodus pole neil võimalik korralikult välja puhata, sest elamistingimused on kehvad – iga viies üksikvanemaga pere elab üürikorteris või sugulaste juures, kus pesemisvõimalused kipuvad olema väga nigelad.
Üksikvanemate suurimaid soove ongi see, et saaks mõnikord ka puhata, olla üksi ja lõõgastuda – külaliste vastuvõtust ei oska nad tavaliselt enam unistadagi. Pealegi on enamik neist kogenud kummalist tõrjutust, kus isegi vanad sõbrad eemale hoiavad. Selline sotsiaalse tõrjutuse koorem teeb elu veelgi raskemaks.
Nii on täiesti loomulik ja paratamatu, et üksikvanemate pered ise oma vajaduste eest seista ei suuda. Selle üks põhjus on ka ametnike mõistmatus ja vahel isegi põlglik suhtumine, ehkki just needsamad ametnikud peaksid aitama peredel paremini toime tulla.
Inimväärikuse alandamine sotsiaalasutustes, millest iga üksikvanem rääkida oskab, võib tekitada säärase häbitunde, et ta püüab parem ainult oma laste abiga hakkama saada, mitte n-ö riigilt abi
kerjata.
Nii saab alaealisest lapsest pere tähtsaim tugiisik, mis jätab jälje kogu tema edasisele elule, sest tal pole olnud normaalset lapsepõlve, kus teda ennast oleks kasvamisel ja õppimisel piisavalt
toetatud.
Pingeid lisavad suhted teise vanema ja tema uue perega, sellega seotud rahateema, vahel ka vägivaldsus. Suhtlemisraskused tekitavad elektrit üha juurde.
Kuna üksi jäänud vanemal pole olnud võimalust saada piisavalt psühholoogilist nõustamist, neelab ta alla kõik rasked teemad hülgamisest ja küsimused enda kõlblikkuse kohta naise või mehena. Tema enesehinnang kukub kohinal ja enamik emotsionaalseid vajadusi on krooniliselt rahuldamata.
Kui lisandub veel võimuvõitlus lahus elava vanemaga laste hoidmise ja poolehoiu pärast, kahaneb üksikvanema elujõud vahel nii väikseks, et ta suudab elada vaid päev korraga, planeerimata tulevikku ja mõtlemata sellele, kuidas ta lapsed üksi üles kasvatada suudab.
Abi napib kõikjal
Loomulikult on üksikvanemaga perede hulgas ka selliseid, kellel pole rahamuresid ega toimetulekuraskusi ning kus vanavanemate abi on kõikjal tunda, aga paljudel on elu siiski väga raske.
Praegu, kui majanduslangus on suur ja omavalitsustel rahaga raskusi, on nad paljudel juhtudel toidutoetuse jagamise hädas peredele lõpetanud. “Kuu lõpus on ka meie pere lausa tühja kõhtu kannatama pidanud,” on meie tugigruppi kuuluvad üksikvanemad tunnistanud.
Eestis pole üksikvanemate ühinguid ega eestkosteorganisatsioone, kes neid peresid tõhusalt esindaksid. Mõne aasta eest sellised algatused Pärnus ja Virumaal küll tegutsesid, aga praeguseks on aktiivne tegevus vaibunud.
Riikliku abi osas on meie riigis tegeldud põhiliselt üksikvanemaga peredele toimetulekutoetuste maksmisega ehk rahalise poolega, psühholoogilise abi vajadus on aga täiesti unarusse jäänud.
Ehkki nende perede lastel on õpiraskusi sagedamini kui mõlema vanemaga koos kasvavatel poistel-tüdrukutel, pole nende toetamiseks mingeid eraldi võimalusi ei koolitööga hakkama saamisel ega ka huviringides osale-
miseks.
Koolituskeskus Ellu on alustanud tööd üksikvanematega peredega, et olla eelkõige neile “tõlgiks”, eestkostjaks ja psühholoogiliseks toeks nii kaua, kuni linnas või vallas tegutsevad väikesed tugigrupid on kasvanud aktiivseks kodanikuühenduseks, kes suudab teadvustada perede vajadusi ühiskonnas ning korraldada eneseabi, nõustamist ja tuge lastekasvatamises.
