Hiljuti pahandas Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga, et vaid iga viies raamatukogu tellib Loomingu Raamatukogu, iga neljas Vikerkaart ja Akadeemiat, iga teine Loomingut ja Tähekest.

Raamatukogurahvas aga kinnitab: milleks koguda riiulile kultuuriajakirju, mida keegi ei loe? Milleks tellida raamatuid, mida keegi ei taha?

Raha on niigi vähe, ruumi samuti.

Tuleb endale ausalt tunnistada. Kuigi kirjanike liitu kuulub ligi 300 loojat, ei suuda nad oma rahva vaimu toita. Kui ainult neile loota, oleks rahvas ammuilma näljas.

Pole siis ime, kui laua täidavad Erik Tohvri, Milvi Lembe, Helgi Pets, Avo Kull, Oskar Lõvi, Elme Väljaste jt.

Raamatukoguhoidja on raske valiku ees — keda võtta, keda jätta. Haritud inimesena tunneb ta nii oma rahvast kui ka vaimuvara, mis raamatukogu seinte vahele on kogutud. Kui rahvas tahab borši, poleks tark talle jonnakalt hanemaksapasteedi võileibu pakkuda.

Kui minister Rein Lang pilgu raamatukogudele tõstis, aimati seal halba — postkontoritest on jäme luud juba üle käinud, nüüd on vist kord raamatukogude käes.

Esimese sammuna ütleb riik, milliseid autoreid ja milliseid väljaandeid peab tellima. Raamatukogud asuvadki üheskoos Eesti kirjanike teoseid soetama — kõik 562 tellivad Vikerkaare, Loomingu, kultuurilehe Sirp ja Loomingu Raamatukogu…

Paraku ei ole pärast seda neil enam raha selliste raamatute ja ajakirjade tellimiseks, mida rahvas himuga lugeda tahaks. Ja lugejad hakkavad raamatukogus vähem käima. Ühel päeval esitab riik õigustatud küsimuse: kui rahvas raamatukogudes enam ei käi, kas selliseid asutusi üldse vaja on?

Ma ei usu, et Rein Lang kultuurse inimesena seda tahaks.

Maaraamatukogu pole üksnes raamatute laenutamise koht. Raamatukogu on ka klubi, kus inimene võib soojas toas istuda, lehti ja ajakirju lugeda ning külarahvaga juttu puhuda.

Mis kõige selle juures väga oluline — siin ei küsita su käest ikka veel raha. Raamatukoguhoidja on nagu külapoe müüja, uudiste vahendaja ja pihiisa. Kui vaja, aitab internetipanga kaudu arveid tasuda

Muuseas, novembri laenutuste edetabelit juhib spordiajakirjanik Jaan Martinson oma “Kristinaga”. Tema kannul rebivad Lea Arme, Erik Tohvri, Helju Pets ja Avo Kull. Ainsana suudab sammu pidada Viivi Luik. Kes tema geniaalset “Varjuteater” on jõudnud lugeda, võib rahuldust tunda.

Eesti kirjandus pole surnud. Ning mis kõige tähtsam: raamatukogusid külastav “loll” rahvas saab sellest ka suurepäraselt aru.