Peeter Kaldre: Vene oht kui trumpäss
Viimasel ajal on aga süvenenud vastupidine tendents – järjest rohkem on neid, kes väidavad, et mingit Vene ohtu ei ole olemas ja poliitikud, kes selle ohuga hirmutavad, tahavad teenida vaid sisepoliitilisi plusspunkte (eriti valimiste eel). Viimati tuli selle mõttega teatavasti lagedale Jaak Allik.
Olemas on ka pehmed ohud
Kummastaval kombel ei vaevu kumbki pool selgitama, mida Vene ohu all silmas peetakse. Kui seda, et Venemaa võib Eestile kallale tulla, siis võib-olla on see tõesti liialdatud nägemus. Paraku on maailm sedavõrd muutunud, et oht ei ole ainult see, millest annab märku tankiroomikute lõgin. Tänapäeval on palju peenemad vahendid, kuidas punuda niite, mis mõne riigi suveräänsust pikemas perspektiivis uuristavad. Kõige tõhusamad on muidugi majanduslikud hoovad, kuid alahinnata ei saa ka ideoloogilist survet, piitsa ja prääniku poliitikat – teisisõnu “pehmet ja vaikset agressiooni”, mida ei pruugi esmapilgul tähelegi panna.
Poliitikud, kes räägivad, et mingit Vene ohtu Eestile ei ole, võiksid tutvuda kaitsepolitsei aastaraamatutega. Kõik kapo viimaste aastate aruanded on valdavalt pühendatud sellele, et kirjeldada, kuidas Venemaa püüab Eestit mõjutada, eriti oma kaasmaalaste poliitika kaudu. Ka eelmisel nädalal ilmunud raamatus sedastatakse üheselt: kaudsed julgeolekuohud lähtuvad jätkuvalt Venemaalt. Ehk siis kapo kasutab samuti terminit “oht”, kuigi kuuldavasti ei ole kaitsepolitsei poliitiline organisatsioon ega kavatse osaleda sügisestel kohalikel valimistel...
Sinisilmsus või nägemispuue?
Äsja käis Moskvas Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon, kes kohtus üle aastate oma Venemaa kolleegidega ning kellega arutati ka piirileppe sõlmimist. Sellest faktist heldis üks delegatsiooni liige, Imre Sooäär, sedavõrd, et teatas ajakirjandusele uhkusega: Venemaa on hakanud Eestit aktsepteerima iseseisva Euroopa riigina! Kõva sõna küll 22 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist! Sooääre vaimustuse kutsus esile tõsiasi, et seekord ei sõimatudki eestlastel Moskvas nägu täis. Siinkohal tahaks küll küsida: kas Putini Venemaast on üleöö saanud mingi teine riik või? Kas see polegi enam see riik, kus opositsiooni jõhkralt maha surutakse ja kes ei varjagi oma ambitsioone naaberriikide ning kogu maailma suhtes? Kas see pole siiski seesama riik, keda kapo nimetab julgeolekuohuks ja kelle katsed värvata Eestist agente on aasta jooksul kolmandiku võrra suurenenud?
Tuleb nõus olla, et Vene ohuga ei maksa inimesi hirmutada ning nn vene kaardi ärakasutamine sisepoliitilises võitluses on pehmelt öeldes kohatu. Torkab aga silma, et ka ohu eitamine on sisepoliitiline mäng. Kui sa ikka tahad Narvas Keskerakonda kukutada ja ise võimule tulla, siis loomulikult pead ka igasugust Vene ohtu eitama...
Mis puutub aga laiemasse pilti, siis NATO liikmena peaks Eesti olema sõjalises plaanis kaitstud. Samas on ka lühinägelik valvsust kaotada, sest kiri, nagu ütleb laulusalm, võib tulla ka mulla alt.
