Viimasel ajal on metsa teemal sõnakaks muutunud huvitav seltskond loodusturismi arendajaid, kes toovad esile turismi osakaalu riigi SKTs ja esitledes seda nagu enda teenet. Paraku ei ole kogu turism loodusturism ja teadmata jääb, kas viimaseid on nii-öelda vodkaturistidest rohkem või vähem.
Igatahes maksuameti andmetest ei paista neil käivet ega riigimakse kusagilt. Võimalik, et suurem aur kulub petitsioonide ja nõudmiste peale.
Sattusin lugema ühe loodusgiidi mõttekäiku: “Kui minu metsas on näiteks kakkude ja rähnide kodu ja ma jätan selle neile alles, siis iga-aastane sissetulek linnuvaatlejatelt võib ületada ühekordse puidutulu.”
Sellest järeldan, et kirjutajal enda metsa ja rähnikodu pole. Minul on mõlemad. Aga ma ei pane iial rähni endale raha teenima, ei luba ühtki inimest lindu häirima ega käi ka ise nuuskimas. Linnusõber võib arvata, et ta on linnu sõber. Paraku loodus “sõpruse” mõistet ei tunnista, on vaid vaenlased ja konkurendid.

Avalehele
20 Kommentaari
Loe veel: