Peeter Sauter Foto: TERJE LEPP

Nii. Mis edasi sai? Politsei tõi selle alla. Loomulikult.

Aga plasttorbik pandi kujule uuesti pähe. Tekkis sportlik vastasseis. Aasta jooksul pandi Wellingtonile umbes sada korda punavalge plasttorbik pähe, aga politsei tõi selle taas alla. Lusti oli arvatavasti mõlemal poolel.

Hullem oli siis, kui ühe aasta jõulude ajal keegi jõuluvanaks riietatud kunstnik ronis üles monumendi juurde ja torkas Wellingtonile kaela oma steitmendi (ei hakka siin tsiteerima). Politsei tuli teda hobuse seljast maha kiskuma. Ja lapsed pidid pealt vaatama, kuidas politsei ahistab jõuluvana!

No mida sa selliste kunstnike-kaabakatega teed!

Kaaluti asja. Ja linnavalitus tegi saalomonliku otsuse: kui rahvas paneb väsimatult Wellingtonile mõttetult pähe liikluskorralduse punavalget plasttorbikut, siis las see – moodsa kunsti muuseumi ees – jääbki Wellingtonile pähe.

Edasine on ajalugu. Kui ma Glasgow lennujaama saabun, on seinal pilt Wellingtonist hobuse seljas – punavalge plasttorbik peas. Kui ma linna mööda jalutan, kehastab mustaks värvitud inimskulptuur mustaks värvitud pisihobuse otsas istudes Wellingtoni (loomulikult punavalge plasttorbikuga peas) nii hästi, et lapsed kiljuvad rõõmust, kui skulptuur elustub.

Mina asun netist uurima, kes oli Wellingtoni hertsog, see iiri poiss, kes võitis Waterloo lahingus Napoleoni ja oli paaril korral Briti peaminister. Saan head järelemõtlemisainet.

Ning ehk ma pole ainus, kes asub Wellingtoni üle mõtisklema.

Kui paneks skulptor Jaak Soansi A. H. Tammsaare monumendile Estonia pargis kaela sildi (lähtuvalt Edward von Lõnguse teosest, kus Tammsaare juures oli silt “koondatud”) “soovin kirjanikupalka!” – siis kui kaua see seal rippuda saaks?

Siinkohal tuleb meelde, kuidas kunstiakadeemia tudengid Soansi Tammsaare kord palakatesse keerasid ja Aleksander Suuman läks kirjanikku öösel kääridega vabastama, taskus pass ja raha, sest ta oli kindel, et pistetakse soolaputkasse.

Töö tehtud, jäi Suuman pingil ootama, millal ta kinni võetakse. Aga keegi ei tulnud kinni võtma. Vist oli Suuman pisut pettunud: mille nimel siis veel elada, tegutseda ja kunsti teha?

Aga kui nüüd, sarnaselt Wellingtoni ratsakuju pähe paigutatud torbikuga – millest on saanud Glasgow üks landmark’e – keegi Tammsaarega tembu teeks, mis oleks tulemus? Kas me suudaksime aktsepteerida? Ma pole kindel.

Mõne aasta eest käis kunstnik Margus Tamm välja mõtte ehitada väike trepp või kaldtee Amandus Adamsoni Russalka juurde, et inimesed saaksid seda inglit lähemalt kaeda. Algul ideed aktsepteeriti, siis kanti maha. Liiga veider, liiga riskantne.

Aga ehk on see viga, et me ei oska oma tähendusrikkaid skulptuure või maamärke omaseks teha, kodustada.

Tehke mööda vabaduse klaasristi üles ronimise aktsioon, ja kunstnike poolt palju kirutud klaasrist saab kodusemaks. Näidake Aljoša juures filmikest, mis seletab, et skulptoril oli modelliks Kristjan Palusalu. Kui soovite, pange Palusalust pronkssõdurile selga gimnastjorka (mis oleks nagu sadul sea selga), aga peaasi tehke temp, et saaks ta omaks võtta.

Rahvustunnet peab kogu aeg küsitlema, kahtluse alla panema, et see püsiks värske.

Nojah. Mis rahvustunnet saab olla iiri poisi ning brittide eest võidelnud ja poliitikas tegutsenud mehe ratsamonumendi üle Šotimaal? Aga imelikul kombel on. Ja selle tõusule aitas kaasa trikk, mis paljudele tundus Wellingtoni mõnitamisena.