Peeter Sauter: Vargad ja seadus
Nõukaajal sobis surmanuhtluse rakendamise ettekäändeks väga hästi riigivargus. Kui palju seda rakendati, ma ei tea. Surmanuhtlus ja džihaad on sugulased, samuti fatwa.
Salman Rushdie varjamisele on juba hulk aastaid kulutatud teab kui palju pappi, sest leidub inimesi, kes on veendunud, et õigluse nimel on ta väärt surma (nagu riigivaras nõukaliidus). Miks? Sellepärast, et ta kirjutas nii halva romaani. (Nojah, äkki ma võin ka otsustada, et keegi teine on kirjutanud nii halva luuletuse, et võiks selle eest saada maha löödud – ma ei pidanud seekord silmas koraani.) Nii et see, mis on kuritegu, muutub ajas ja ruumis, aga karistus võib olla sama – surm. Et valitseks õiglus. Midagi siin justkui ei klapi.
Auraha Rushdie tapmise eest suurendati 2012. aastal poole miljoni dollari võrra ning on nüüd kolm ja pool miljonit dollarit. Päris paras summa, et mõni amatöör teda usinalt otsima asuks. Hoidku taevas, et amatöör kogemata vale meest maha ei kõmmuta.
Kujutate ette, kui Eesti kuulutaks surmanuhtluse mõnele Vene kodanikule ja jälitaks teda Venemaal ning tapaks seal ilma avaliku kohtupidamiseta lihtsalt ära. Ma kardan, et oleksime sellise tembu järel Venemaaga väga tõsises konfliktis. Mida lubavad endale Iisrael, USA ja Iraan, ei saa lubada endale Eesti.
Mulle on räägitud, et surmanuhtlus hoiab ära tõsised kuriteod, tapmised ja vägistamised. Minge nüüd! Olgu – ehk mõni odavam palgamõrv jääb sooritamata.
Läinud aasta lõpul tuli uudis, et kaalutakse karistusseadustiku muutmist nii, et suvilasse sisse murdmine ei oleks enam kuritegu, vaid väärtegu nagu bussis piletita sõitmine (kui ei varastata rohkem kui 200 euro eest kraami).
Bussis olen ma jänest sõitnud küll, nii kooliajal kui üsna hiljuti. Kuidagi nukker on, et ma olen nüüd seaduse ees võrdne nende kaabakatega, kes mulle korduvalt suvilasse sisse on murdnud. Raske hinnata, kui palju nad sealt on röövinud. Teinekord teelusikaid ja lapse kasutatud aluspesu, sest ega seal suurt muud ei ole. Lihtsalt kuidagi vastik on see värk. Nagu keegi sirutaks käe mu sisikonda ja sobraks seal ajaviiteks ringi.
Pealegi, kes ütleb, mida ja kui palju raha eest sealt varastati. Ma isegi ei mäleta, mis mul täpselt suvilas on. Vanad raamatud, mida mulle meeldib lugeda, ei maksa midagi, varas ajab need aega parajaks tehes lihtsalt ahju (meil on suvilas sees elatud küll). Kord kui jälle oli sees käidud, kutsusin politsei (enamasti ei kutsu, sest mis sest tolku). Politsei tuli ja hakkas pika hambaga üles kirjutama, mis ära oli viidud. Ma jäin mõttesse ja püüdsin meelde tuletada, mis seal oli, kui veel oli. Politseinik ütles umbes nii, et ärge nüüd fantaseerides liiga mägedesse ka ronige.
Mul läks tuju nii sandiks, et oleksin nad hea meelega kohe väravast välja saatnud.
Suvilasse sisse murdmine pole afektiivne nagu mõnikord tapmine. Siin tehakse rehkendusi kindlasti. Vaevalt küll niikaugele, et kuule, jätame maali kaasa võtmata, kurat teab, palju see maksab, viime niisama vana maki ja teleka, need küll üle kahesaja euro ei ole. Kui aga sügatakse kukalt, kuhu sisse murda, sest kuhugi justkui peaks, võib jalg kergemini suvilate poole astuma hakata.
Aga ma saan aru, et kohtutel on palju tööd ja vanglad on täis ja asju peaks kuidagi lihtsustama. Võib-olla peaks kutsuma kokku ümarlaua varastest, sissemurdjatest ja seaduseloojatest ning üheskoos arutama, kuidas teha nii, et kõigil parem oleks. Et vargad hakkaksid varastama võimalikult humaanselt. Sest ega nad paha ju taha, nad tahavad ainult natuke raha narkotsi või näiteks piruka ja pudeli ostmiseks.
Tõsi, ajalehekuulutuse peale vargad Jääkeldrisse asja arutama ei ilmu. Aga vanglas saaks selliseid ajurrünnakuid korraldada küll. Pöördudes umbes nii: mehed, me tulime, et teiega arutada, kuidas meil kõigil elu kergemaks teha, kui te siit ükskord välja jalutate ja jälle usinalt tööle hakkate.
