Jürgen Rooste Foto: Rauno Volmar

Aga tõsi ta on: juba 2001. aastal nägin televiisorist otse-eetris , kuidas lennuk maailma kaubanduskeskuse teise torni sisse sõitis. Nüüd nägime otse-eetris Ukraina sündmusi, ja mul oli äkki tunne, et see muutus on kohal, see kõik ongi päriselt juhtunud. Me oleme sääl.

Kõike jääb pääle

Pärast seda on nähtud lahinguoperatsioone, looduskatastroofe. Põhja-Aafrikaski oleme üsna otse kohal olnud, islamikultuurigi tungib tasapisi me häbematu pilk ja üleilmne telepilt, suur kõikehõlmav elu-meedia, kuigi see sai vist tagasilöögi, kui just nüüdsama üks piiga kividega surnuks loobiti. Sest ta kasutas Facebooki.

Selle kõik saame fotodena-filmidena-otseülekannetena meediast kätte. Surm ise on juba seksikas, kaubaartikkel, korraga vastikust tekitav ja ahvatlev...

Ma olen kuulnud inimestest, kes tõesti vaatavad “interneedusest” videosid, kuidas inimesi tapetakse või – paremal juhul – kuidas nood õnnetult surma saavad. Ja need on tavalised inimesed me kõrvalt, mitte mingid erilised perverdid.

Meid on lihtsalt seitse miljardit, kaamerad on igal pool. Kõike jääb pääle...

Umberto Eco on paaris mõtiskluses peatunud sellel, et nimetuna-varjatuna jääme kõrvale valust ja empaatiavõimest. Kõik pildistavad ja filmivad kõike, olen ise tänaval näinud, siinsamas Tallinna südalinnas, kuidas koolilapsed, aga ka mööduvad suuremad inimesed pildistavad autoõnnetust...

Aga asi pole ainult õnnetustes-katastroofides, sugugi mitte: inimesed pildistavad-filmivad kõike, oma elu väikehetkigi. Eco muidugi hoiatab, et nii läheb kaotsi vahetu elamus. See hetkes viibimise tunne. See asendub oh-millal-ma-seda-juba-internetis-jagada-saan-tundega. Otse nii ta ei ütle, aga see on see mõte...

Teine asi, kas autoõnnetust pildistades – või nt laste kaklust, nagu ka vähemasti korra juhtus – ei lähe meelest see olulisim, et peaksime hoopis appi minema?

Aga tagasi mu mõtete Maidanile. Mis siis ikkagi juhtus, mis muutus tolles mõtlemises praegu? Noil öil võisime olla kohal, tunnistajatena. Politseiahelikud ja mässulised, vägivald, tuleleegid. Võiks öelda, et oma silm on kuningas.

Mis aga veel tähtsam – Ukrainast tulid juba sõnumid, et inimesi tapetakse, et tulistatakse teadlikult selle jaoks (ja eks ka teine pool laskis oma ehk veidi lihtsamad relvad käiku). Mul tekkis hetkeks lootus, et äkki annab too rahvusvaheline telepilt – sõltuvalt kanalist ka virvendavad-kõikuvad või professionaalselt kokku lõigatud – väikese garantii noile tänavail olijaile.

Kas kaamera kaitseb?

Kuidas sa ikka tapad inimest otse kaamera ees? Pärast on väga raske öelda: me ei teinud, pole olnud, te vassite. See režiim mängis end praegu juba kotti, aga kas neil tõesti jätkuks jultumust rahvahulgast ülesõitmiseks miljonite pilkude all?

Ma pole muidugi kindel, järsku mu lootus on naiivne, võib-olla vastupidi – noid otsekaadreid vaatavad ka need, kes otsivad toda närvikõdi, loodavadki näha kellegi surma või vähemasti peksmist. Äkki see kõik hoopis devalveerib inimelu väärtust ja meedia rolli selles uues-paremas maailmas? Ma ei tea.

Aga väike lootus mul on – ka ukrainlastele mõeldes –, et me pole veel kalestunud-küllastunud kõigest, et nood kaadrid ütlevad meile esmalt: inimest rünnatakse, me peame kuidagi aitama, kuidagi sääl temaga olema.