Karin Kaljuläte

Laat – see on nagu jõulud või jaanipäev, selleta ei saa. Eriti just mihklipäeva paiku kisub laadakalender hästi tihedaks – siis pole enam hool ega hoobil vahet.

Laat – see oleks kui eestlaste soontes tuksuv kõige paksem südameveri. See on nagu hapukapsas sealihaga pulmas, peiedel või juubelil. Nagu verikäkk pohlamoosiga või vanaema tehtud õunakook.

Ole sa sots või ole sa nats, laadale ja sauna minnakse ilma vihata, maetakse sõjakirves ja vaenuvimm maha. Leti ja leili ees on kõik võrdsed. Ei ole seal demokraatiamänge, vaid saapavise; pole vallapiiride arutelusid, vaid vahutav õllekann.

Laadal arutatakse elu üle, keerutatakse tantsu, vaadatakse palagani, ostetakse mõni kasutu vidin, maitsev präänik või triibuline komm, tehakse pilti ja imestatakse pärdikut. Kaetakse nunnusid, süüakse palju ja hästi. Mõni võtab ka liiast ning satub seadusega pahuksisse.

Ja tagantjärele jääb loota, et mõni kavalpea pole sulle sikku ute pähe kaela määrinud või vana hobust kepsaka täku pähe.

Avalehele
14 Kommentaari