Uurisin maakondadest, kas seal olnuks tarkusehamba eemaldamine odavam. Viljandis maksab röntgenipilt 140 krooni, tõmbamise hind algab 410 kroonist.

Pärnus küsitakse pildi eest 120 krooni, hambatõmbamise hinda ei taheta öelda, sest kogemus näitab, et see kujuneb alghinnast kallimaks.

Kui mina hammast tõmbamas käsin, olin järjekorras neljas. Minu ees vajasid abi kolm meest – kõigil asi nii hull, et parandada ei saanud midagi. Meeste mõttevahetusest jäi kõlama fraas “tõmbamine on ravist odavam”.

Kui hammas vajab juureravi, on jutus ehk tõetera sees. Ravi eeldab, et arstil käiakse mitu korda ja iga kord ka kukrut kergendatakse. Hambaarst kurtis, et aina rohkem jääb inimesi vastuvõtule tulemata, sest ei ole raha.

Katkiste hammaste juurimisega viivitamine võib olla eluohtlik. Ka võib ravimata põletik hambajuure all põhjustada tervisekahjustusi, mille ravi on pikk ning läheb riigile veelgi kallimaks.

Vaatamata kõrgele maksukoormusele, ei anna riik täiskasvanutele hambaravihüvitist. Ei saa pidada normaalseks, et hambaravist on saanud aina rohkem valikute küsimus. Galopeerivalt tõusvad esmatarbekaupade hinnad sunnivad veelgi enam kaaluma, kas hammas või saapad.

Nii ei jäägi muud üle, kui viia vett läbi laskma hakanud jalavarjud kingsepa juurde. Natukeseks ehk jäävad jalad kuivaks. Seegi on oluline, sest muidu on muu hulgas tagajärjeks ka igemete ja hammaste haigused.