Foto: Sven Arbet

Hinge all pean silmas midagi silmaga nähtamatut, mis teeb inimesest inimese (samuti teeb hing hundist hundi). Ka rahvusel on (või võiks olla) hing.

Eestlastel ei ole tänapäeval hingega kiita – hinge asupaika on raske tabada (vanasti peeti hinge asupaigaks südant), hingeke annab endast märku siin ja seal, see näib koosnevat kildudest. Kuidas on siis lood meie hingega?

Kunagi oli loodus (sealhulgas inimene) hingestatud – Eestimaal elas lugematu arv hingi. Kivid, puud ja allikad olid meie õed ja vennad. Mingil hetkel ei näinud me maailma enam sellisena – jäid üksnes tükeldunud mälestuskillud, millega on tänapäeval raske midagi pihta hakata. See oli samasugune katkestus nagu regivärsilise rahvalaulugi puhul.

Hinge lahkumine loodusest võttis aega sajandeid, enne kui kristlikud hingekarjased said meid hiitest võõrutatud. Mõnda aega elasid ühes kehas koos kaks hinge – paganlik ja kristlik. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime hoolt kandma oma inimliku (tegelikult küll jumalale kuuluva), loodusest justkui ülemal oleva hinge eest – sellele aitas tublisti kaasa kristliku kirja- ja raamatutarkuse kasv ja levik.

Valgustumine

Peagi hakkasid meie hinges kahtlusi tekitama ilmaliku kirjasõna viljad: valgustusest ja noorest teadusest nakatunud ideed levisid meie hulgas kiiresti – vaevalt olime pärisorjusest vabanenud, kui hakkasime asutama seltse ja ühisusi, vallakohtuid ja -valitsusi. Piiblit lugesime ikka, aga kiiresti muutuva aja kirjad ja lehed ning muud trükised nõudsid aina rohkem tähelepanu.

Oma riik mõjus meie hingele hästi – paljutki tehti õhinal ja hingega, kätte oli jõudnud Carl Robert Jakobsoni ennustatud valguseaeg. Sel ajal sirgusid täisealiseks Betti Alver, Jaan Kross, Uku Masing, Karl Ristikivi jpt – erilise hingega põlvkondlased. Hing oli lõpuks vabanenud aja kammitsaist ja sai olla ise: hinges segunesid Euroopa ja kogu maailma hääled.

Paha uni

Ja siis juhtus see, mis on jätnud tänase päevani (ikka veel) meie hinge hämarad varjud. Kui me juba varemgi olime lugenud piiblit kui kohustuslikku kirjandust, siis nüüd tuli piiblid pööningule viia või raamaturiiulis teiste raamatute taha nihutada. Ja kui me varemgi olime jumalateenistuste ajal kiriku ees või kõrtsis juttu ajanud, siis nüüd valati kirikute lukud tina täis või said kirikutest laod, autoremonditöökojad ja spordisaalid. Hingeõnnistus ununes paljudel – selle asemel vaadati, et hing sees ja pudrupott täis püsiks.

Need, kes kirikus enam ei käinud, hakkasid teatris käima – eks need kaks ole ju mõneti sarnased, sest nii kirikusse kui ka teatrisse minnes tuleb hing valmis seada ja puhtad riided selga panna. Nii kirikus kui ka teatris viibib palju hingi ühes ruumis, mis lõpeb sageli hingelise puhastumisega.

Lisaks eelnevale õpetati sel hingepitsitaval ajal nii koolides kui ka ülikoolides, et hinge polegi olemas – on ainult taevatähed ja tähetolm ning ei midagi nende taga. Ainus, mis oli, oli psühholoogia – teadus inimeses toimuvate (lõppkokkuvõttes ikkagi materiaalsete) mentaalsete, tahteliste jmt protsesside kohta. Ja sel ajal olid ka inimhingede insenerid, kes projekteerisid tulevikuinimesi.

Unest ärkamine

Viiskümmend aastat möödus nagu avasilmi nähtud unenägu – ärkamine tuli vaevaliselt, kuigi väliselt tormakalt ja pealegi innustavate laulude saatel. Selgus, et hing oli tegelikult kogu aeg alles olnud, aga … Hingedepäeval pandi akendele küünlad ja jõulude ajal advendiküünlad. Kirikutesse oli peaaegu sama suur tung nagu tänapäeval Tallinna Linnateatrisse. Eestlasi ristititi ja leeritati, neile pakuti armulauajooki ja -sööki, piibleid toodi Maarjamaale humanitaarabi korras konteinerite kaupa.

Aga hing ei andnud ennast niisama lihtsalt kätte – hing oli võõraks jäänud. Mõne aja möödudes võis kirikute ümber luusimas näha peamiselt turiste ja rändureid, vahel ka palverändureid. Kirikud hakkasid muutuma kultuuritempliteks.

Inimesed püüdsid hinge jäänud auku täita kes kuidas: mõni avastas Mangi ja Pauksonid, mõni Õhtulehe horoskoobi, mõni kuulas Nõia-Intsu, mõni vaatas selgeltnägijate tuleproovi, mõni leviteeris ja paljud panid jala kaela taha või vaikisid üheskoos kalli raha eest. Paljud neelasid esoteerilist kirjandust ja tellisid Kolmandat Silma, mõned läksid metsa puu otsa elama, mõned loobusid liha söömisest, mõned loobusid taimede söömisest, mõned leidsid endale guru seitsme maa ja mere tagant. Kõike seda tegime hingega ja kõik täitis hinge.

Sotsioloogiliste küsitluste tulemused on näidanud, et väga paljud eestlased usuvad, et on olemas mingi oimamatu kõrgem jõud või vägi, mis ei kohusta küll millekski. Seda kõrgemat väge võib vabalt teenida ka Baltikumi suurimates ostukeskustes ja tavalistes supermarketites, bensiinijaamadest rääkimata.

Lisaks looduskaitsealadele hakkasime nüüd kaitse alla võtma (kõigepealt tuli need muidugi üles otsida) hiisi. Meile meeldib mõelda, et meil on loodusega mingi eriline side – looduses hing puhkab ja mööda RMK matkarada saab igaüks mugavalt loodustempleid külastada.

Meile pakuvad hingepidet kõik kaunid kunstid, millel on vägi meid hingestada, meid oma hingest teadlikumaks muuta. Meie laulu- ja tantsupeod on rahvalikud riitused: tuhanded lauljad ja tantsijad on preestrid, pühendunud, kes on vahendajateks pealtvaatajate ja nende hinge vahel.

Ja siis on meile jäänud veel teaduseusk, mis võib meie hinge küll ülendada ja meid lõpmatusega silmitsi asetada, aga mis ei anna hingepidet ega kõlba inimese (hinge) mõõdupuuks, sest ei küüni sellele ligilähedalegi. Teaduseusu pühamud ja kloostrid on meie koolid ja ülikoolid. Teaduseusuga on seotud ka meis visalt pesitsev ja üha uusi vorme võttev progressiusk, mis väljendub näiteks üha uuemate ja kallimate nutiseadmete ja autode soetamises ja pidevas võidujooksus ajaga, hing paelaga kaelas. Mulle näib, et need kaks viimast on meile eriti armsaks jäänud nõukogude aja pärandina. Progressiusu kaksikvend on eduusk, mis väljendub näiteks soovis kuuluda viie rikkama riigi hulka.

Eestlastel on hing sees, selles pole kahtlust, aga see hing on väga paljudesse suundadesse harali, isegi nii harali, et kohati on seda raske üles leida või tekib kahtlus, et seda polegi. Õnneks on eestlastel praegu jälle valguseaeg ja olemas kõik võimalused hingeasjadega tegelemiseks. Ja ega ajaratast tagasi ei keera …

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.