Eesti sõjamuuseumi väljapanek. Foto: TERJE LEPP

Tunnen hr. Pätsi ajast, kui tegelesin raamatu “Carrying Linda’s Stones” koostamisega. Toimetus oli otsustanud kaasata tema ema Helgi-Alice Pätsi eluloo ja siis ma võtsin hr. Pätsiga ühendust. Sellest ajast saadik olemegi tuttavad.

Mõtlesin pärast seda kohtumist, et nii võiksime kõik omavahel suhelda, sõbralikult nagu meie Mati Pätsiga. Ometi võiks ma hr. Pätsile ju ette heita, et tema vanaisa president Päts pani minu isa vangi 1934. aasta poliitilise võimuvõitluse ajal. Lisaksin siinjuures ka, et mulle ei lähe Konstantin Pätsi poliitika korda viisil nagu mõnele teisele meie hulgas, kes ikka ja jälle tuletavad meelde kellegi minevikku ja tegevust NL okupatsiooni ajal, arvestamata tollast olukorda ja vajadusi ning sunde.

Kas me ei ole karastunud peale sõdu, küüditamisi, okupatsioone, välismaale põgenemisi, mis meie rahvas on pidanud üle elama? Miks me ei ulata oma kaasmaalasele kätt nagu tegime laulva revolutsiooni ajal lauluväljakul selle asemel, et üksteisele kaikaid kodaratesse pilduda? Miks me ei suhtu üksteisesse nagu Mati Päts, kes jäi ellu Siberisse küüditatuna ja mina, kes ma lapspõgenikuna sõjakeerises Saksamaale sattusin ja samuti ellu jäi? Praegu loeb ju eeskätt vajadus ehitada üles oma riik nii, et see oleks jätkusuutlik. Kindlasti ei õnnestu seda teha vihavaenu- ja kõlberüüstega.

Olen sõna võtnud seoses meie ajaloo suurkuju kindral Laidoneriga, kelle kunagises majas asub nüüd muuseum. Olin selle muuseumi asutamisega seotud juba enne Eestisse naasmist. Tutvusin 1974. aastal Kindral Juhan Laidoneri Seltsi asutaja ja juhatuse esimehe Rein Randveerega. Hr. Randveer oli minu isa hea sõber, kellega ta oli tutvunud Gulagis. 1993. aastal rääkis hr. Randveer mulle oma tegevusest Laidoneri mõisa päästmisel „ärastajate” käest ning ka plaanist rajada sinna Laidoneri muuseum. Juba tollal oli ta asutamas Laidoneri seltsi. Ma lubasin talle, et leian USA's seltsile liikmeid, kes toetavad tema ettepanekut ja see sai tehtud.

Rahuajal sõjamuuseum

Peale Eestisse kolimist 1997. aastal, olin Kindral Johan Laidoneri Seltsi aktiivne liige, kord ka juhatuses. 1999. aastal jõudsid Viimsi valla volikogu, EV Kaitseministeerium, Kindral Laidoneri Muuseum ja Kindral Johan Laidoneri Selts kokkuleppele teha koostööd Kindral Laidoneri Muuseumis, „ühendades riigikaitse ja muinsuskaitse, et koos edendada isamaalist kasvatust. Kaitstes kodumaad, kaitsed oma esivanemate pärandit.”

Aja käigus asutati sellesse hoonesse aga muuseum nimega “Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum”. Kuidas nimepaneku üle otsustati, pole mulle teada. Kaks aastat tagasi tegin Kindral Johan Laidoneri Seltsi koosolekul ettepaneku muuta muuseumi nime nii, et sõna “sõda” asemel seisaks selles “riigikaitse”. Miks?

Kõnealune muuseum räägib meie rahva ajaloost ning talletab vastavaid ajaloodokumente ja esemeid. Muuseumi kogud peegeldavad selgelt, et meie rahva ja riigi ajaloo olemuseks on läbi aegade olnud kaitseseisund ning kaitsepoliitika. Me pole kunagi oma naaberriike relvaga rünnanud, vaid oleme relva kätte võtnud ainult siis, kui on vaja olnud ennast kaitsta. Seetõttu ei ole minu arvates asjakohane nimetada riigimuuseumi staatuses ajalooasutust sõjamuuseumiks. Tõsi, imperialistliku ajalooga riikide samalaadsed muuseumid kannavad reeglina sõjamuuseumi nime ja põhjusega nõnda. Meie rahvas seevastu on hoopis kannatanud imperialismi all, mitte seda ise viljelenud.

Äsja tähistasime Tartu rahu 100ndat aastapäeva. Samal päeval sai Tartus nime sild -- Tartu Rahu. Rahu teema on meie ühiskonnas aina rohkem kõne all ja sellega seoses tahaks taas tähelepanu juhtida faktile, et Viimsis asub Sõjamuuseum.

Teatavasti on rahu sõja antitees. Kui me seisame rahu eest, siis milleks meie riigis sõjamuuseum? Nagu eelpool märgitud, on meie tegevus alati olnud suunatud kaitsepoliitikale. EV Põhiseaduski nimetab vabariigi presidenti “Eesti riigikaitse kõrgeimaks juhiks” ja meie riigis on kaitsevägi, mitte sõjavägi.

Rahu teema pole aina rohkem kõne all mitte ainult meie ühiskonnas, vaid ka maailmas. Ameeriklased on saatnud selge sõnumi oma presidendile, et nad ei taha sõda ja “USA senat võttis neljapäeval vastu resolutsiooni, millega soovitakse piirata president Donald Trumpi volitusi alustada sõjalist rünnakut Iraani vastu ilma kongressi heakskiiduta.” (www.err.ee) Hiljuti lõppenud Aafrika riikide tippkonverentsi teemaks oli rahuliku ja turvalise Aafrika saavutamine. Muutes Sõjamuuseumi nime saame meie anda maailmale signaali, et meie riigi poliitika on suunatud rahule. See oleks väga oluline sõnum -- me kaitseme ennast ja pühendume rahule.

Üks või kaks muuseumi?

Teatavasti lisaks Kaitseliidu tegevusele kaitseme oma riiki ka NATO liikmena. Tuletagem meelde, et NATO eesmärk on kollektiivkaitse; lepingu preambulis on selgelt kirjas:
Lepinguosalised kinnitavad oma usku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkidesse ja põhimõtetesse ning soovi elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega.

Nad on kindlalt otsustanud kaitsta oma rahva vabadust, ühispärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja seaduse ülimuslikkuse põhimõtetel.

Nad püüavad suurendada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas.

Nad on otsustanud ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks. Seetõttu on nad sõlminud Põhja-Atlandi lepingu.

Olen pöördunud mitme organisatsiooni, kaasaarvatud kaitseministri poole ettepanekuga muuseumi nime muuta. Täpne nimi muuseumile on arutelu küsimus. Soovitan uueks nimeks:

Eesti Riigikaitse Kindral Laidoneri Muuseum

Tartu Rahu 100ndal aastapäeval külastasin muuseumi ja nägin kahel pool sissekäiku tahvlit, kus kirjas: Eesti Sõjamuuseum. Kindral Laidoneri Muuseum.

Sellega seoses tekkis mul küsimus, kas hoones asub tegelikult hoopis kaks muuseumi. Pärisin aru ja mulle selgitati, et tegemist on siiski üheainsa muuseumiga. Kui nii, siis milleks ühe asutuse nimes sõna “muuseum” kaks korda? Minu arust on see kohmaks ja segadust tekitav, kui isegi mitte naeruväärne.