Saja-aastase riigina on Eesti ette võtnud enneolematu aktsiooni, linnasüdamete uueksloomise, tagaõuedest ka keskplatsidele, -väljakutele elu toomise, elu loomise. Eesti Arhitektide Liidu ettevõtmine „Hea avalik ruum” on uueks loonud või loomas 15 linna keskust. Aga huvi kasvab, programm ei paista peatuvat. „Kokku on Eestis 47 linna ja suures koguses linnalisi asulaid, enamik neist on ka moel või teisel avaldanud soovi projektis osaleda,” nii seisab tänase Maalehe artiklis linnasüdamete (uuesti)sünnist.

Ja miks peakski uhkest projektist loobuma? Rahvas kelle rahvusloomaks on rehapapp saab hästi aru, et kui raha antakse, siis tuleb see kindlasti vastu võtta ja ära kasutada, sest muidu äkki enam homme ei antaks. Ja nii ongi linnakeskuste kibekiire uuendamise käigule kaasnenud ka kahtlused ja tülid.

Ühed kiidavad näiteks Tõrvas tehtut taevani, teised arvavad, et kole. Suisa sõda on on Võrus lahti kus radikaalsemad arvustajad peavad tuunitavat linnasüdant Raua-Rooberti unenäoks, jamaks mida keegi ei viitsi aastakümneid taluda. Vastakaid mõtteid on liikunud Valgas, et keskus nagu oleks, aga mis sellega siis ikka peale hakata?

Tegelikult pole ilmas midagi uut ja tänased arusaamatused, kähmlused uute või tuunitud linnasüdamete ümber meenutavad 15 aasta tagust suurt sõda Rakveres, kus linnakeskus sai tänase ilme. Teate ju küll neid muhke ja lohke ning hiigelsuurte kellukate kujulise valgusteid.

Toona Lääne-Viru maakonnalehes töötanud mäletavad hästi rahva raevust punaseid telefoniliine ja pahameelekirjade uputust stiilis, et nüüd likvideeritakse ära me imeilus ja hiigelsuur keskne autoparkla. Appi!

Ega tegelikult ole ka täna, 15 aastat hiljem Rakvere keskust sajaprotsendiliselt omaks võetud ja heaks kiidetud. Ikka jätkub pahameele puistajaid, mis sest, et pingid platsi veertes on rahvast täis, kohvik ka ja noort Arvo Pärti sümboliseeriva taiese juurde ei rohtu rahva rada. Mis sest, et paljukirutud mullavallil saavad jõnglased alpinismi harrastada ja teatrid vingeid festival avada.

Tundub, et nii Rakveres kui ka paljudes teistes täna uuenevates linnades on palju rammu läinud projektide ja betooni peale, samas aga hoopis vähem energiat kulunud keskuse mõtte mõtestamisele. Küsimusele vastamisele, et kellele ja milleks seda keskust ja keskväljakut küll vaja on.

Seega – kas keskväljak või tagahoov? Vahet pole või ikka on? Ja kui on, siis jõudu selle vahe ja mõtte üleleidmiseks igas linnas ja alevikus, küladest rääkimata.