Risto Vähi: miks arvatakse, et väikelinnade kinnisvaraturud on halvas seisus?
Millega võrreldes me üldse saaksime öelda, et asjad on halvasti? Võrreldes suure linna ja buumiaja kinnisvaraturuga? Ainus adekvaatne põhjus seda väitmaks on tõdemus, et inimesed kolivad ära. Kuid see on sotsiaalne teema, millega kinnisvaraturg kohaneb. Nii väidangi, et kinnisvaraturud toimivad vastavalt võimalustele.
Endise suure tööstuslinna ja väljarände sümbioosi üks võrdkujusid on Kohtla-Järve. Ometi on seal igakuiselt 60-72 inimest, kes otsustavad osta korteri. Muide, samas suurusjärgus on Pärnu, millel läheb tohutult paremini ja mis elanike arvult on vaid natuke väiksem linn.
Ka Viljandit on mõnikord toodud sellise perifeerialinna näitena. Mina pole sellega sugugi nõus. Selles väikeses tegusas linnas ostetakse iga kuu 5-9 eramut. Tallinnas on sama näitaja 25-35 eramut kuus. Kuigi pealinna mitte just eriti suure numbri põhjus on kõrgem hinnatase, näitavad Viljandi numbrid ometi, et seal on iga kuu 5-9 leibkonda, kes on nõus ostma sellesse linna oma maja. See on otsus, mis tähendab enda tõsisemat sidumist konkreetse kohaga.
Meie probleemide võrdkujuks tuuakse tühje kortermaju. Ärgem unustagem, et need kerkisid kollektiviseerimise, käsumajanduse ja linna ning maa erinevuste kaotamise ideoloogia raames. On täiesti loomulik, et olles taas tagasi turumajanduses, pole sellisele massile enam kohta ega nõudlust. Suured korrusmajad külades on pigem igand kui loomulik osa. Vaadake kas või inimeste eluasemete eelistusi, kes lähevad tagasi maale. See on traditsiooniline eesti küla oma majaga.
Kokkuvõtteks. Meie väikelinnade kinnisvaraturud pole halvas seisus, nad on just täpselt sellised, nagu nad saavad olla. Kui kortereid, maju ja ärimaid ostetakse, järelikult on ostjate taga hulk inimesi, kes selle kinnisvaraga midagi plaanivad. Neid pole palju, aga just niisugune hulk, mis väikelinnas praegu võimalik.
