Rongiõnnetus: nii see siis käibki
See liikus meie poole. Ainus, mida kuulsin, oli tugev signaal. Olin ülesõidule liiga lähedal, et pidurdada. Liiga lähedal, et üldse midagi teha. Lasksin autol lihtsalt libiseda. Järgmisel hetkel olin ülesõidust üle ning rong vuhises meie selja tagant mööda.
Minuga oli juhtunud see, mida ma seni ei olnud suutnud mõista: kuidas inimesed üldse rongi ette sõidavad või selle alla jäävad? Nii see siis käibki, mõtlesin, ja proovisin rahulikult hingata. Ma ei julgenud ega tahtnudki mõelda, mis oleks võinud olla. Autos olid peale minu ka mu ema ja kaks last.
Kõik see juhtus nädal aega tagasi, minu sünnikodu juures. Olen rongidega üles kasvanud ja nendega ka alati arvestanud. Võiks isegi öelda, et olen nende suhtes natuke mugavaks muutunud...
Või siiski? Veski ülesõidul, kus kogu sündmustik aset leidis, ei sõitnud pikki aastaid mitte ühtegi rongi. Eelmisel aastal see muutus, kui Edelaraudtee tuli välja uudisega, et suveperioodiks avatakse Koidula−Piusa reisijateliin.
Sama liin lükati töösse ka sel aastal. Ainus, mis teist aastat järjest vajaka, on selle ülesõidu reguleeritus. Jah, seal on liiklusmärk, mis teatab tee ja raudtee ristumisest, aga see on ka kõik.
Selliseid märke on muide terve Eesti täis ja nendesse kerglaselt suhtumine on saanud elu osaks, sest väga paljudel ülesõitudel ei liigu rongid juba ammu.
Seal, kus rongid liiguvad, on ülesõidud reguleeritud.
Veski ülesõidul pole aga midagi. Seal peab olema vaid kindel teadmine, et rong võib tulla. Kui see teadmine aga igapäevarutiinis ja mugavustsoonis ähmastub (nagu minul), võivad tagajärjed olla pöördumatud. Mina olen nüüd mõnda aega väga tähelepanelik, aga tean, et varem või hiljem see tähelepanu hajub. Sellepärast olekski väga tore, kui raudteeülesõitudel, kus rongid liiguvad, ärataks tähelepanu tõkkepuu või lärmi tegev foor – ehk hoiab mõne õnnetuse ära.
