Käsivars või jalg oleks kah marraskile löödud. Halvemal juhul oodanuks mind aga peapõrutus, sõit haiglasse või midagi sarnast.

Poolemeetrisest kõrvaleastutud sammust piisanuks täiesti, et meeletu kiirusega mööda kihutanud uljas jalgrattur mind täiest jõust ramminud oleks.

Pealinnas olles näen selliseid rattasõitjaid iga päev. Enamasti on nad varajastes kahekümnendates noorukid, kelle surmapõlgliku käitumise taga peitub selge tähelepanuvajadus.

Nad tuiskavad kõnniteedel kohati sama kiirusega nagu autod, sõidavad jalakäijate vahel, käed lahti või esiratas õhus, manööverdavad inimeste keskel ja teevad oma sõiduvahendiga pilkupüüdvaid hüppeid. Nende käitumine edastab üheselt mõistetavat sõnumit: “Vaadake, kui osav ma olen!”

Imestan tõemeeli, et pole veel ühtegi õnnetust pealt nägema juhtunud. Samuti pole ma näinud ühtegi politseinikku neid kõnetamas — kõnniteel rattaga sõita ju ei tohi.

Uue liiklusseaduse järgi tohivad üle 13aastased jalgratturid kõnniteel sõita vaid siis, kui sõidutee seisukord on seal sõitmiseks tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud. Millal on tee olukord selle jaoks piisavalt vilets ja millal mitte, saab ilmselt parajate vaidluste osaliseks.

Olen täiesti nõus, et ratturitel pole sõiduteel kaugeltki ohutu — seda tihti isegi siis, kui selle servas lookleb tähistatud jalgrattarada. Ma lausa imetlen nende sadulasistujate julgust, kes seaduskuulekalt kõnniteest eemale hoiavad.

Aga sellele, et oma lustiks kihutavate rattasõitjate tõttu satub ohtu kõnniteel olevate laste ja teiste jalakäijate tervis, ei suuda ma küll ühtegi asjalikku õigustust leida.