Ehkki alatasa kurdetakse, et Eesti naiste eluiga on lubamatult madal ja viimased kümme aastat tuleb neil leskedena ilma meesteta hakkama saada, tasuks meeles pidada tõsiasja, et eestimaalaste keskmine eluiga on praegu tervelt kolmkümmend aastat pikem kui sada aastat tagasi.

Kui 2007. aastal oli naiste keskmine eluiga 78,7 ja meestel 67,1 aastat, siis näiteks 1896/97 oli keskmiseks elueaks kõigest üürikesed 43 aastat. Järk-järgult kerkides saavutas see kõrgema taseme 1960. aastate teisel poolel, mil mehed elasid juba 66aastaseks. Taasiseseisvumisaja raskustes meeste eluiga küll mõnevõrra lühenes, ent on nüüd taas tõusuteel.

Eesti Vabariigi algusaastatel lahutati tervisestatistikas maa- ja linnarahva andmed ning on näha, et linnainimesed elasid maarahvast kauem. Tahaks järeldada, et linnaõhk on tervislikum ja munakividel elab kauem, ent tõenäoliselt on selline vahe tingitud erinevustest maa- ja linnarahvastiku ealises koosseisus.

Sõjaeelses Eestis oli iive valdavalt positiivne, elussünde oli esimese 15 aasta vältel 17 300-22 300 sündi aastas. Võrdluseks - mullu registreeriti meil elussünde vaid 16 233.

Aastatest 1930-1934 pärinevad andmed kinnitavad, et maal oli sündimus üle poolteise korra suurem kui linnades. Väikseima sündimusega oli toona jõukaim ja viljarikkaim Viljandi maakond, kõrgeima sündimusega aga kõige vaesem Petserimaa, kellele järgnes samuti kehva põllusaagiga Saaremaa.

Rohkelt rõugeid

Silma torkas seegi, et põllupidajate peredes oli rohkem lapsi kui ametnikel, õpetajatel, töölistel ja ettevõtjatel. Iive püsis positiivsena 1990. aastate alguseni ning on sestsaadik jätkuvalt negatiivne.

Pärast II maailmasõda on sündimust muu hulgas mõjutanud linnastumine, elustandardite muutus, vanurite järjest väiksem sõltuvus oma lastest ning tõhusate rasestumisvastaste vahendite väljatöötamine.

Sündimuse dünaamikale andsid 1990. aastatel hoogu kiire inflatsioon, süvenenud tööpuudus ja üldine majanduslik ebakindlus. Alates 2001. aastast on linnades sündinud rohkem lapsi kui maal, mis on võrreldes varasemaga täiesti uus olukord.

Statistika algandmete järgi oli suremus kolmekümnendate aastate alguses maal suurem kui linnades, vastavalt 154 ja 136 juhtu 10 000 elaniku kohta aastas, ent pärast ealise koosseisu alusel andmete ühtlustamist selgub, et linnarahva suremus on maarahva surmade arvuga üldjoontes võrdne. Suremus oli kõrgem seal, kus talud olid väiksemad ja olud kehvemad, madalam aga jõukamate ning suurema palgaliste arvuga kohtades.

Surmapõhjustest domineerisid 1925.-1934. aastate statistika järgi nakkushaigused, millele järgnesid vereringeelundite ja hingamiselundite haigused ning vähktõbi.

Nakkushaigustest langes lõviosa tuberkuloosile, millesse suri igal aastal keskmiselt 2126 inimest ehk 19 inimest iga 10 000 elaniku kohta. Arvestades, et maapiirkondades märgiti tuberkuloosi asemel surmapõhjuseks ka "rinnahaigust", võib see arv veelgi suurem olla.

Kõrge imikusuremus

Leetreid, sarlakeid ja difteeriat on esinenud sadade juhtudena, vähem trahhoomi (pimedust põhjustav silmahaigus) ja pidalitõbe. Rõugeid esines rohkelt Võrumaal, mille põhjuseks arvatakse asjaolu, et esimestel iseseisvusaastatel ei olnud sunduslikku rõugepanemist võimalik hästi korraldada.

Viimastel aastakümnetel tuleb kolme peamise surmapõhjusena välja tuua vereringeelundite haigusi, pahaloomulisi kasvajaid ning välistegureid (õnnetusjuhtumid, mürgistused, traumad, enesetapud). Vereringeelundite haiguste arvele langes üle poolte surmajuhtudest. Ka kasvajate osakaal tõuseb, mis kõneleb rahvastiku vananemisest.

Üks olulisi näitajaid ühiskonna sotsiaalse arengu ja tervishoiusüsteemi iseloomustamisel on imiku- ehk alla aastaste laste suremus.

Vabariigi algusaastatel oli see näitaja kõrge ning sellest tingitud rahvastikukadu suur - igal aastal suri kuni kaks tuhat või enamgi last, mis moodustas eri aastatel kümnendiku elussündide üldarvust.

1938. a avaldas ajakiri Eesti Statistika, et 1936. aastal suri riigis 1626 imikut, neist 287 linnades ja 1339 maal, seega oli suremus maal märgatavalt suurem. Ülevaate autor arvas, et sotsiaalsed ja majanduslikud elutingimused kindlasti mõjutavad suremust, ent mitte niivõrd kui emade teadmatus imikute toitmisel ja nende eest hoolitsemisel.

Väikelaste suur suremus, eriti maakondades, oli tingitud ka puudulikust arstiabivõrgust - ühes arstijaoskonnas oli keskmiselt 7000 elanikku, suurimas 14 700 ja väikseimas 4200. Üleeuroopalisel maatervishoiukonverentsil 1931. a oli jõutud üksmeelele, et maaelanikele küllaldase arstiabi andmiseks peaks iga 2000 inimese kohta olema üks arst. 70 aastat hiljem kehtestatigi sotsiaalministri määrusega Eestis perearsti nimistu suuruseks keskmiselt 1600 inimest.

Imikute surmapõhjustena domineerisid XX sajandi algupoolel kaasasündinud nõrkus ja kehavead, mis põhjustas aastatel 1930-1934 keskmiselt 315 surma aastas. Järgnesid hingamiselundite ja seedeelundite haigused, samuti nakkushaigused. Sel ajal märgiti surmapõhjuseks ka krampe, millesse suri linnades keskmiselt 15, aga maal kogumi 223 last aastas. Need andmed peegeldavad tolleaegse arstiabi taset ja kättesaadavust maal. Krampide taga võis muude põhjuste kõrval olla ka kõrge palavik, mida ei suudetud kodusel teel langetada, see viis omakorda krampide ja surmani.

Ka Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli imikusuremus Eestis väga suur, ent 1950. aastatel hakkas see langema. Viimastel aastatel on see näitaja veelgi langenud, näiteks 2007. a registreeriti 79 surmajuhtu. Selline suremuse enam kui kümnekordne vähenemine on hea näide meditsiinilise ja sotsiaalse arengu võimalikkusest. Praegu on meil 18 000 tervishoiutöötajat ja kaasaegne meditsiinitehnika, ent 70 aastat tagasi oli see arv peaaegu 10 korda väiksem.

Pikad, aga nõrgad

Antropoloog Juhan Aul kogus 1930. aastatel materjali, millest selgus, et linlaste kasv on suurem kui maal, aga kehakaal on maainimeste omast väiksem. 1939/1940. õppeaasta andmete järgi olid Tallinna algkoolilapsed 1-2 cm võrra pikemad maakoolide õpilastest, ent kaalusid vähem. Õpilaste mõõtmised aastatel 1957 ja 1978 näitasid märkimisväärset kehapikkuse suurenemist - näiteks keskmises koolieas Tartu linnanoored olid 20 aastaga pikenenud umbes 7 cm, maakonnas elavad õpilased aga üle 5 cm ning 18aastased noormehed olid juba üle 179 cm pikad.

Meie noored on muutunud pikemaks ja saledamaks, aga kehalise koormuse defitsiidi tõttu ka nõrgemaks. Kuid see pole ainus mure - nimelt võib psüühiline ja intellektuaalne areng kiirest kehalisest arengust maha jääda.

Maal on liikumisvõimalused avaramad, ehkki tänased maalapsed ei ole enamasti talulapsed, sest tõelisi talusid on liialt vähe ja peaaegu pooled maalapsed elavad korterites. Aga talu on lapse kasvukeskkonna ideaalvariant, mida tuleks käsitleda mitte ainult kui majanduslikku tootmisüksust, vaid ka kui kvaliteetrahvastiku taastootmise üksust. Just maa annab oma harijale - maarahvale - igapäevase leiva, elujõu, tervise ja edasikestmise.

Jaak Uibu on meditsiinidoktor.