Siin ja Siberis – seto veri ei värise!
23-liikmeline setode esindus käis vanal jaanipäeval Krasnojarski lähedal Siberi setodel külas. “Ti olt jo umadsõ,” ütlesid Siberi setod korduvalt. Kost neo Setoq ommaq siiäq saanuq? Selline küsimus tekib kohe.
Seda seto kultuuri päevade sarja kuuluvat reisi Siberi setode juurde sai kaua unistatud ja plaanitud. Varem on seto kultuuri päevad toimunud Pariisis, Ungaris, Peterburis.
Seekordne korraldus ja missioon olid erilised – mindi ju omade juurdõ seto jaanipäeva tähistama ja Seto kuningriiki esindama. Siberi seto koor Lill ja noorte esindus olid juba mitu korda Seto kuningriigis käinud ning võitnud siin hulga sõpru. Ning korduvalt kutsuti meid külla.
1880. aasta paiku hakati Tsaari-Venemaal majanduse elavdamise eesmärgil mujalt piirkondadest Siberisse ümber asuma kutsuma talupoegi Vene võimu all olevatelt aladelt. Meelitati musta viljaka mulla ning ümberasumistoetusega. Setomaal olid tol ajal pered suured ja maad vähe. Nii asuski 6000 kuni 8000 setot Siberisse ümber.
Maatükid olid valmis mõõdetud ja mehed said maalapi, et sinna ehitada huutar (talu). Maa tuli metsast puhastada, elada muldonnis ja talveks katuse alla saada.
