Silja Lättemäe SVEN ARBET

Hirm selle tundmatu viiruse ees on muutnud inimesed palju hoolivamaks, ettevaatlikumaks ja teistega arvestavamaks. Enam ei trügi haiglase olekuga kaaslinlane sulle poes või ühistranspordis külje alla.

Neid turtsuvaid-köhivaid inimesi õieti ei olegi tänavu näha.

Kas on põhjuseks erakordselt soe talv või koroonapaanika, aga tore on tõdeda, et külmetushaigusi põdevad inimesed on seal, kus on nende koht – omaette kodus, joovad teed, söövad küüslauku ja põevad oma hädad ise läbi, teisi kaasamata.

SÕNA SEKKA

Varasematel aastatel oli talvekuudel täiesti tavapärane, et avalikus ruumis tuligi toimetada turtsuva-köhiva muusika saatel – keegi ei teinud sellest suurt numbrit.

Töökohal leidus talvekuudel aeg-ajalt ikka mõni usin kolleeg, kes köhides või palavikuga vastutustundlikult oma tähtsat tööd tegi.

Tänavu on aga kõik teisiti. Enam pole trendikas haigena tööl käia, avalikult aevastada ja siis oma tegemisi teiste keskel jätkata.

Varem pälvisid gripivaktsiini pooldajad vaktsiinivastaste halvakspanu, et milleks organismi asjata mürgitada. Nüüd ollakse isegi kadedad nende peale, kes õigel ajal selle süsti ära tegid, sest nii on ikka kindlam viirustega rinda pista.

Küllap selle koroonapaanika tõttu on nüüd gripivaktsiinivastalisi ka vähemaks jäänud, nii nagu neid vastutustundetuid kodanikke, kel varem oli täiesti ükskõik, kuidas ja kellele nende piisknakkus levib – peaasi et oma asjad aetud saaks.

Lisaks hoolivamale suhtumisele on uus komme ka see, et enam ei tervitata kättpidi, vaid külgepidi üksteist müksates nagu kukepoksis.