Ilmar Palli Foto: Sven Arbet

Seni oli ta olnud suurelt osalt sovjeti-aja mälestus teatavast sõnavabadusest, mida osavad teisitimõtlejad rahvale nautimiseks ridade vahele oskasid peita. Siis kandis leht mõtlemapanevalt arulagedat nime - "Sirp ja Vasar". Pärast mitmeid vintsklemisi ("Kultuurileht", "Reede") jäeti alles vaid esimene osa sellest - "Sirp" ehk see osa millega kultuuriinimesed nõuka-ajal oma lemmikut kutsusid. Ehk samadel põhjustel, millega jäeti Kultase kohvikule "Moskva" nimi, mis nüüd on vist jäädavalt kadunud. Kuigi, mine tea...

Sirp ise oli teatavasti vanaaegne tööriist vilja ja rohu lõikamiseks. Kultuuriinimestega tal erilist seost polnud, küll tähistas ta koos vasaraga talurahva ja proletariaadi liitu. Millest viimase ehk vasara eemaldamisega pidi jääma järele vaid talurahvas. Kel pole "Sirpi" enam tarvis ei igapäevases töös ega ka lehe näol, taluinimese ajakirjanduslikke vajadusi rahuldab juba aastaid teatavasti "Maaleht".

Praegune "Sirp" riivas silma arutult pikkade, keerulisevõitu ning igavate kirjatükkidega. Jäi mulje, et mida pikema kirjutad, seda rohkem raha saad. Nii trükitigi "Sirbis" aastaid tekste, millest valdavat enamikku kellelgi pole põhjust meenutada. Pole liialdus oletada, et viimasel ajal ilmus "Sirp" rohkem nagu inertsi mõjul. Oli hea ent unine elu. Ning pole imestada, et on hulk inimesi, kellele selle oluline muutmine või võimalik kadumine nii vaimselt kui ka aineliselt šokeerivalt mõjub.

Nüüd näeb, mismoodi uus ootamatult esile kerkinud luud nimega Kaur, Kaur Kender, kultuuritolmu koristamisega hakkama saab. Selge, et hulk endise "Sirbi" soosingut nautinud jääb uuest väljaandest kasvõi moe pärast või protesti märgiks eemale. Pole välistatud ka uue, "oma" kultuurilehe tekitamine.

Iganädalase kultuurilehe oluline muutmine Eesti-taolises tiigis, kus ülekõige maksavad tutvused, pole kaugeltki lihtne ülesanne.

Suurejoonelisi lubadusi ähvardab katteta jäämine. Paratamatult tuleb uuelgi tegijal otsida tuge ühelt ja samalt seltskonnalt misläbi kõik kipub vankumatult endist kuju võtma. Tekivad intriigid, süüakse välja ja süüakse sisse.

Loodame, et kõik see juhtub ja jääb juhtumata ning uue "Sirbi" (äkki hoopis „Pastaka“ või „Monitori“) näol saame peatselt väljaande, mis kõrgemal tasemel meie unisevõitu ajakirjandusmaastikku oluliselt värskendab. Siis ehk on allakirjutanugi valmis "Sirbi" tellijate liig lühikeseks jäänud saba ühe inimühiku võrra pikendama.