17.02.2012, 12:40
Smugrilasena Venemaa varjus
Jaanuari keskel käisime luuletajate Hasso Krulli ja Carolina Pihelgasega udmurdi poetessi Muš Nadi ja ajakirja Invožo kutsel Udmurtias. See retk tekitas mus soomeugrilasena eksistentsiaalseid mõtteid.
FOTO:
Me elame nagu ühe veidra, veidi jonnaka ja ootamatusi täis hiiglase kodumäe varjus. Kunagi ei tea, mis hää naaber ette võib võtta või ilma asjadest arvata. Nii juba sajandeid. Üks nüüdisaegse Venemaa põnevamaid filosoofe ja kirjanikke, piiterlane Vladimir Kantor ütles kunagi Eestis käies, et õigupoolest on praegu Venemaal asjad ju päris hästi – ei ole Ivan Julma ega Stalinit, inimesed saavad üsna vabalt liikuda riigist välja ja sisse. S.t võrreldes kogu senise ajalooga on Venemaal ikkagi suhtelise stabiilsuse ja isegi turvalisuse aeg. Teisest küljest ei ole soome-sugu rahvaste või smugride olukord suure Venemaa rüpes kuigi palju paremaks läinud. Kuigi fennougristika maailmakonverentsil ütles peaminister Putin õigusega, et Venemaa on maailma suurim soome-ugri maa. Kui kõik need rahvakillud – komid, udmurdid, marid, ersad, mokšad, karjalased, lisaks veel handid ja mansid ning üksikud vadjalased, vepslased, isurid (väljasuremine käeulatuses) – kokku arvata, võime rääkida kahest-kolmest miljonist inimesest, aga territoorium, millele nad laiali puistatud, on tohutu. Venemaa on muidugi kurikuulus selle poolest, et sääl lähevad väiksed rahvad kergesti hingusele.