Jürgen Rooste Foto: Rauno Volmar

Üks ajakirjanik esines pika burgeriketireklaamiga, öeldes mitu korda, et see burger on kõik, mis ta söönud (lootis tõesti parteipeol süüa saada?). Sarnast juttu korrati ka siin-sääl lehtedes. See on tegelikult üks ajakirjanduslik žanr küll, ja on vahel mulle oma absurdsuses väga meeldinud.

Lähed näiteks kontserdile või kinno või teatrisse, aga peale puhveti eriti kuskile ei jõuagi – jääd poole pääl tukkuma (tean selle ala meistreid, kes vaatamata unele või teel kaotsi minekule täitsa usutavad lood kokku kirjutavad). See võib olla säärane lõbus kõrvalepõige. Sest mingis mõttes me elu koosnebki vahel tühiseikadest, kõrvalepõigetest, eksiradadest. Ainult vahvad parteilased suunduvad, naeratus näol ja laul huulil, helge tuleviku poole, ka pääle seekordseid valimisi.

Säärane ajakirjandus, kulgemise ja olelemise lood, on vahel väga vajalikud. Võrrelge näiteks tõhusat Jamie Oliveri, kes pidevalt hakib ja maitsestab ja segab, meisterkokk Anthony Bourdainiga, kes ilma õlle või veiniklaasita jalgugi alla ei võta. Mõlemad on vajalikud mehed ja teevad põnevat toitu. Aga selleks tuleb valida õige aeg ja koht ning formaat.

Tegelikult teeb ajakirjandus end nõnda iseenda pantvangiks: pealiskaudsus ja juhuslikkus ning lõbusad kõrvalseigad muutuvad müügiartikliks, ilma nendeta ei saa. Ja sisu, kõik oluline,
järelemõtlemist vajav, jääb aiva kaugemale käeulatusest välja…

Ja eks kuulaja-vaataja-lugejagi ela oma meediaruumi pantvangina. Kuigi meil on alati vabadus ära kõndida. See uks kinni lüüa, nagu tegi üks parajalt priske mees valimiste õhtul.