SÕNA SEKKA: Maaelu metsaga või metsata?
Samas ei võta suur osa, iseäranis väikeste alla viiehektariste metsakinnistute omanikke seda kui teab mis teenimisallikat. Linnarahva seas on metsatükikeste ostmine moodi läinud, teinekord on ju paslik seltskonnas mainida, et näete – mina olen ka tegelikult kättpidi maaeluga seotud.
Metsas käiakse rahu otsimas, nii mõnigi tahab endale ilmselt tõestada, et selle metsamaa raadamisega korvab ta vähemalt veidigi enda linlikuks muutunud eluviisi tõttu loodusesse vajutatud ökoloogilist jalajälge. Mets annab jõudu, ehk ka kruusitäie mustikaid ja pannitäie seenesousti. Kui linnaelu lained pea kohal kokku laksuvad, on hea metsa põgeneda, mitte millelegi mõelda, energiat ammutada. Et siis taas pea ees argielu keerisesse söösta.
Kõik see on iseenesest tore, ei saa ju inimestele pahaks panna nende soovi loodusega osadust saada. Kurb on mõneti aga asjaolu, et kõik räägivad maaelust ülistavas keeles, ometi tahavad vaid vähesed ennast sellega jäägitult siduda. Ja sellel on konkreetne põhjus – raha, seda elatustaseme ekvivalenti, on mitu korda lihtsam teenida ka muul moel, kui olles pidevas sõltuvuses ilmastikust, valitsuse otsustest, toetuste laekumisest, projektide kirjutamisest, tehnika korrashoiust ja sellest, kas karjatalitaja või saemees ikka tuleb homme kaine peaga tööle.
Nii ongi meil kujunenud olukord, kus metsi majandavad ja tööstusele puitu annavad üksikud suured erametsaomanikud või juriidilistest isikutest metsaomanikud. See väike metsaomand jääb paljuski harrastuslikule tasemele. Agaramad küll majandavad seda ja tegelevad tühjaks jäänud lankide metsastamisega, aga majanduslik efekt sellest tegevusest on minimaalne.
