Jürgen Rooste Foto: Rauno Volmar

Aga et publik särasilmi kuulas ja äragi ei tahtnud minna, see läks hinge, ja oli selles kohtumises veel muudki. Mind paelus too habras lugu, et Kadri Lepik, kultuurimaja juhataja, on üks noist, kes vaimselt kolinud tagasi maale. Tõsi, ta elab linnas, tos ainsas pärislinnas, aga käib igapäiselt tööl linnalähedasel maal.

Viimase nädala jooksul on meedias olnud ülal ikka see, et Tallinn ongi ainuke paik ja peaks veel ca kaks korda suuremaks-priskemaks paisuma.

Kui Loole sisse sõitsime (Siim roolis), avastasime, et keegi meist polnud sääl varem käinud. Ja nood tüüpmajad, mis sinna üles löödud, käisid koledasti närvidele. Mulle jääb igavesti arusaamatuks, et kuidas sihukses ikka elada saab. Ju on saatus meid hellitanud. Mina elan Lillekülas, Aimla Kassisabas, Riismaa Kalamajas.

Agulid on nad kõik, aga mu meelest hingelised, vaimsed, sügavad agulid võrreldes nonde linnalähedaste magalatega. Loo kultuurikorraldajad piigad kurtsid, et ega igaüks kultuurimajja kohale jõuagi, sest mõtle, kui pead tulema Tallinnast töölt.

Samas, parteid mainimata, saan öelda, et kohalikud poliitikud, kes tegelikult asja ajavad-juhivad, olid kohal. Ja lisaks veel paistis, et neil on kohalikega tegelik, päris suhe.

Ühesõnaga, valige neid, kes pole poliitikud, aga ajavad südamest kohalikku asja. Mina Tallinnas ei saa seda teha, aga teie, igal pool mujal, saate küll, nagu pisikesed saatanad. Ja veel enam: me saame minna tagasi ja maksta kätte. Me oleme inimesed ikkagi.

Väga sügavale ma ei küüni, aga lihtsalt ja vaimselt näen üht ja sama. Kuigi poliitilises mõttes mängime siin Tallinnas suurt mängu, on inimlikult selge, et peame vältima kogu suurt poliitikat. Valige omakandimehi! Valige mittepoliitikat. Ma teen sama.