Sõna sekka: Tundmatu nimega teenus

Üks töövõimetuspensionär läks valla perearsti jutule, tudengist tütar andis talle kaasa paberitüki, millele oli kirjutatud sõna “rehabilitatsioon” − et küsigu ka seda, saab tasuta. Arsti juures pani mees ka paberitüki lauale.

“Arst jäi mulle pika pilguga otsa vaatama, muutus siis väga mõtlikuks ja teatas, et ega tema ka täpselt ei tea, mismoodi seda rehabilitatsiooni saada, aga lubas uurida,” rääkis mees kodustele.

Ometi on rehabilitatsioon üks võtmesõna uues töövõimereformis, et puuetega inimeste töövõimet vähegi taastada. Sellele teenusele antakse praeguse 2 mln euroga võrreldes juurde kuni 6 mln eurot. Samas paljud puuetega inimesed pole kuulnudki võimalustest, mis nende toimetulekut parandada aitaks.

Segi aetakse ka mõisted − nii selgub, et rehabilitatsioon ei olegi raviteenus, vaid hoopis sotsiaalteenus, mida saab taotleda sotsiaalkindlustusametist. Sotsiaalkindlustusameti koduleheküljel on pikk nimekiri neist haiglatest ja tervisekeskustest, mis kõik pakuvad ka rehabilitatsiooni. Helistasin mõnele sellisele teenusepakkujale. Paraku – vastused olid kidakeelsed, isegi tõrjuvad.

“Sotsiaalteenuste osas on inimestel võimalik pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Nõu saab küsida sotsiaalkindlustusametist ning uue reformi rakendudes ka töötukassalt,” selgitab sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Inna Vabamäe.

Ametlikus sõnastuses on see teenus, mis “taastab ja arendab erivajadustega inimeste tegevus- ja osalusvõimet, aitab kasvatada motivatsiooni ja oskust iseseisvalt hakkama saada”.

Sotsiaalministeeriumist rõhutatakse sedagi, et rehabilitatsiooniteenusele hakkab inimesi edaspidi suunama töötukassa ja üleminekuga seoses vaadatakse läbi ka teenuse täpsem sisu.

Võib-olla hakatuseks asendaks lohiseva sõna “rehabilitatsioon” ilusama eestikeelse vastega, mis oleks arusaadav kõigile – nii tervetele kui haigetele.