Sõna sekka: Varemgi ju võeti väljas!
Või tahate väita, et teie pole näinud Tallinna kesklinnas õlle- või long drink’i purgiga ringi jalutavaid ning aeg-ajalt suud kastvaid turiste?
Imelik oleks neid ka korrale kutsuma hakata, kui sealsamas tänaval, küll restoranide ja õllekate õue tõstetud laudade taga saab avalikult kulistada, palju süda kutsub!
Tunnistagem pattu: kena suveilmaga käib endalgi kurgust kraapivalt kuiv tunne läbi, kui möödaminnes näed õlleklaasi taga istujat.
Muidugi on meil politsei, kes hea ja kurja piiri selge ning puutumatuna peab hoidma, aga palju sa neilt ikka jõuad tahta. Ühed püüavad suuri sulisid, teised näitavad liikluse rahustamise sildi all maanteede ääres võimu. Kui palju jätkuks neil veel jõudu, et nn avalikus ruumis napsitajalt pudel suult kiskuda?
Tõsi, olen kord näinud, kuidas Viljandis palus politseinik noormehel oma avalik lembesuhe õllepurgiga lõpetada. Rahumeelselt: nooruk lonksas joogi lõpuni, pani purgi kõpsti prügikasti.
Jah, liigub ka teistsuguseid jutte: Tartus lausa oodatud, et keegi pargi kaitsvas vilus pudeli avaks ning lonksukese võtaks, et siis välja karata ja trahvikviitung pihku pista. Aga Tartu on kord juba heade mõtete linn!
Hoolimata sellest, et õues napsitamist piiranud seadus varem tunduvalt karmim oli, ei kehtinud see sugugi külapoodide juures. No ütleme ausalt: sealsed mehed ei teadnudki, et niisugune seadus kehtis.
Nendes paikades valitses pigem tavaõigus: eks siin ole ju alati kummutatud, sinna juurde keerulised jutud sirgeks räägitud ning mõned majandustehingudki tehtud – tule mulle pudeli eest puid lõhkuma!
Jah, see seadus ei suutnud avalikus kohas viinutamist keelata. Aga kas see seadus, mis autos nn käes hoitava mobiiltelefoniga rääkimist keelab, siis toimib? Kui teie viisakus lubab võõrasse autosse kaeda, näete, kuidas see seadus õige sageli ei kehti.
