Sügissoovitus
Parasjagu jookseb see nädal aastast, mil kirjanikud sõidavad mööda kaunist kodumaad ringi ja räägivad
raamatukogudes inimestega (ilma)maast ja (oma)ilmast. Sellise vaieldamatult vaimuvalgustusliku ringsõidu jaoks oodatakse traditsiooniliselt ära kõige koledam ja porisem ajalõik, mida aastaringil pakkuda on.
Seekord andis oodata, ent tulemata ta ei jäänud. (Mina panin tänavu oma ilmaennustusega küll põhjalikult puusse - nimelt olin üsna veendunud, et see on nüüd jälle üks säherdusi aastaid, mil suvi läheb naksti talveks üle. Hästi on meeles, kuidas ükskord 6. oktoobril lumi maha tuli ja jäigi. Kuueks kuuks või umbes nõnda. Aga tühjagi! Seekord tuli suvele otsa ilus värviline sügis ning näib, et oleme ära teeninud ka klassikalise novembri kogu halluses.) Selles on midagi sümboolset, et kui õues on lõpuks ometi niisugune ilm, et lehed ei püsi puus, vihm pilves ega pori loigus, siis ajab hea peremees kirjanikud välja.
Mõnes mõttes õige kah. Talveund pole ju inimesele antud ja seega tuleks aasta hämaram pool veeta raamatuid lugedes. Et raamatulugemine meeles püsiks, peab talveajale üleminemise järel kiiresti elusaid kirjanikke demonstreerima. Mitte et neid ei võiks aasta ringi vaadata - siin-seal ju näeb ka. Milleks meil siis mitmesugused festivalid ja kirjanduse teisi- ja kolmapäevad ja palju muud üldharivat kultuurilembest pudi-padi välja mõeldud on!
Raamatukogureisis, nagu ka koole pidi käimises, on siiski midagi sügavamat. Kui eelmainitud mitmekesine ja kirev kirjandussündmuste maailm eeldab, et huviline läheb ise kuhugi kohale, siis sügistuuri aegu tuuakse loov ja lehvitav sõnameister lugejale lausa koju kätte.
Ja et oleme sulgede sahinal jõudnud ajastusse, mil igasuguse sisu - sula saastast kuni kõrge kunstiväärtusega tekstini kust tahes maailma otsast - omandamine ilmavõrgust on paari sõrmeliigutuse küsimus, siis seda enam tuleb pakkuda otsest inimlikku kontakti, sisemist sidet ja silma sisse vaatamise võimalust.
Sest tõesti ei ole tähtis, kas teksti loetakse räbaldunud paberinutsakult, mis oma pika elu alguses oli raamat, või tõmmatakse see tekst tahvelarvutisse, telefoni või telekaekraanile. Tähtis on, et hea tekst oleks olemas, et nende tegemise oskus ei kaoks ja et inimesel oleks mugav neid manustada.
Aga kuivõrd lisaks tekstidele on meie ümber enneolematul hulgal kõiksugu muud rohkem elik vähem meelelahutusliku iseloomuga informatsiooni, alates seebiseriaalidest ja lõpetades reaalajas ülekantavate olematu uudisväärtusega kõmuklikkidega, siis on hea teksti ja selle tegijate säilimiseks elutähtis, et säiliks Lugeja suure algustähega.
Lugeja kui inimene, kes on nõus tegema selle väikese pingutuse, mida nõuab teksti sisse minek ja sõnaga suhestumine iseoma peas. Loo lavastamine ilma kõrvalise abita. Et võimalik Lugeja liikuvate piltide ja meedia-
müra sisse ära ei kaoks ega eksiks, on tarvilik talle näidata, et ka tekstide, nii sisult suuremate kui väiksemate, põnevamate kui filosoofilisemate, romantilisemate kui rokenrollimate taga on päris inimesed. Inimesed, kelle mõttemaailm on üles ehitet niimoodi, et nad oskavad edasi anda praktiliselt kõike. Ja kui kõigest väheks jääb, mõistavad mõelda välja.
Need inimesed on kirjanikud. Eestis on neid vähe. Maailmas on rohkem. Et maailm koju tuua, on leiutatud tõlkijad. Ka neid ei ole meil palju, aga kamba peale saab hakkama. Millega? Eks ikka sellega, et eesti keeles ilmub ikka veel raamatuid ja et nende hulka satub ka häid. Isegi selliseid, mille lugemata jätmine on kurjast.
Nii et. Kuni me pole jõudnud selleni, et kirjaniku kohalolek oleks pidev - aga pea need masinad meile sedagi võimaldama ei hakka -, võib kasutada võimalust ja vaadata, kas mõni kirjanik on tekkinud kodulähedasse raamatukokku. Ja talle ihusilmaga pilk peale visata. Võib juhtuda, et saab midagi huvitavat teada. Võib muudki juhtuda.
