SULEV OLL Foto: Sven Arbet

Meie maailmapilt nihkub nagu raske kapp, mida laudpõrandal ühe seina äärest teise lükatakse. Jah, koht saab teine, aga triibud jäävad alatiseks põrandale. Või vähemalt nii kauaks, kui neist lihvimismasinaga üle käiakse.

Eestlane on ka praegu lihvimismasina all. Ma mõtlen seda endist eestlast, ise otsustavat, iseenese tarkust hindavat, kopikat korjavat, rubla saavat, naabrile viltu vaatavat. Vahel ka suurelist viinameest, kes järgmisel hommikul kibedasti kahetseb. Vallavanemat, kes läheb rahvast läbi kui rukkist. Aga siiski toredat eestlast.

Selle eestlasega tundub olema kõik. Tema suu on avalikes kohtades kinni. Millest siis vana eestlane, see talupoeg, omapäi ka mõtleb?

Sellest, et kiikas poisikesena tüdrukuid, siis leidis oma, elas sellega, oli kari lapsi, rõõmu ja muret, ei tulnud nagu tahtmistki naabrit ihalevalt vaadata, veel vähem temaga aida taga kokku saama hakata. Jah, ta saab aru küll, et teised ajad ja euroopa kultuur, aga ikkagi…

Teine, mis piire hindava talumehe ärevusse ajab, on see rahvaste ränne, mis tundus olevat sajanditetagune ajalugu, aeg, mil hunnid Hiina kandist Euroopasse kappasid. Nüüd ei peeta aga enam üldse piiri, piire polegi. Ning kui hädaline merelt leitakse, ei viida teda tagasi sinna, kust ta tulema hakkas, vaid kummalisel kombel hoopis sinna, kuhu ta minna tahtis.

Jah, ütleb talumees, ka meie põgenesime. Aga me karjusime ise paadis elu eest võideldes tormi peale, mitte ei jooksnud tormi. Kaldal aga palusime, sest me saime aru, et nemad on põlised, meie aga ajutised.

Veel ei ihka talumees taluda riigijuhtide kõrki hoiakut, seda leebet üleolekutunnet, millega kohtleb hooldekodu võimukas juhataja nii oma alluvaid kui ka asukaid.

“Eesti riigis ei räägita enam eesti juttu, ei suure ega ammugi väikese algustähega,” tundub sellele eestlasele, kes lippu ja lootust ahju all alles hoidis. Kui keeleoskajaid kokku loetakse, on eestlasi nagu veel küll, aga eestimeelseid jääb iga päevaga vähemaks. Ning needki, kes seda avalikult püüavad olla, suudavad end tihti naerualuseks teha.

Samal ajal on see kaduvat sorti eestlane nukker, et kaob hariduse võlu. Lapse kooli saatmisest pole enam hoopiski kasu, sest esiteks ei ole suurkoolidel endisaegset mainet, teiseks ei hakka magister saama sedagi tasu, mis oleks võrreldav kahe lehma töö kõrvalt pidamisega nõukogude ajal. Kolmandaks ei tule õppima saadetu maale tagasi.

Hävinud on ka müüt eestlasest kui hirmsast töötegijast, sel alal võib-olla isegi maailma parimast. Oleks ta parim ehk nüüdki, aga pingutus ei too enam loodetud tulu. Piim, mida põllumees lehmadele helli sõnu sosistades robotiga lüpsab, on poes odavam kui plastpudelis joogivesi. Hiirte Juustu on mõistlikum juba hiirtele sööta, kui linna müügile saata. “Kriis küll,” saab maamees aru. “Aga miks lööb see mind, kes tööd teeb, mitte seda, kes sööb?”

Jah, niiviisi mõtlev eestlane on alles, aga ta teab, et temal pole pädevust asjade kulgemise üle otsustada. Pealegi on ta harjunud elama ajal, kus mõeldakse üht, siis aga tullakse saalidesse kokku ja räägitakse hoopis teist. Võõra laulu esitamises on eestlased, ka need konservatiivid, mõni vangi pandu ehk välja arvata, alati tublid olnud.

Siiski on sellel konksus sõrmedega konservatiivil (eestlasel pidid sõrmed teisele poole olema vaid piirikivi nihutades) üks lohutus ka. Piirile hakatakse tara tegema. Siin varsti, seal, kunagise hõimurahva juures, pidi aga juba valmis olema.

Läheks vaataks nüüd õige oma aia latid ka üle…