Tallinn tahab olla riik riigis
Tehnikaülikooli teadlased uurisid paneelelamute seisukorda Eestis ja koostasid selle kohta 2009. aastal põhjaliku aruande. Lähtudes ehitise elukaare teooriast – elamu keskmine iga on 60–70 aastat –, selgitasid teadlased, et paneelelamute põhikonstruktsioonide üldine seisund võib olla ka 50 aastat vanade elamute puhul rahuldav. Nende majade kokkuvarisemist veel karta ei ole.
Selliste elamute edasikestmiseks vajalike rekonstrueerimistööde tegemiseks andsid teadlased üksikasjalikke soovitusi. Eesti riik on tulnud siin oma kodanikele appi ja käivitanud korterelamute renoveerimise kampaania. Riigile kuuluva KredExi vahendusel makstakse Euroopa Regionaalarengu Fondi ja rahvusvahelise Euroopa koostööprojekti Urb.Energy rahadest renoveerimistoetust. Paneelmajade uuendus käib ja seda nii Tallinnas kui mujal. Kaua selline uuenduskuur meie kodumajade eluiga pikendab, selle kohta ootame uuesti vastust teadlastelt.
Tallinn plaanib “mägesid”
Eesti suurimal linnal on aga elamute ümberkujundamisest oma arusaam, peamiselt Berliini ja Moskva eeskujul.
Tallinna linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti sõnul tahetakse magalarajoonidesse uus elu sisse puhuda. Konkreetsemalt annab sellest ettekujutuse 3. novembri Linnalehes avaldatud jutuajamine linna peaarhitekti Endrik Männiga, kes tunnistab, et suured renoveerimistööd on tõepoolest ette võetud, kuid lisab samas, et see ei pruugi pikemas perspektiivis otstarbekas olla.
Korteriühistu esimehena olen linna peaarhitekti juttu lugedes segaduses – kas siis riiklik suund kortermajade renoveerimiseks on vale? Veelgi enam, kas ka Euroopa Liit on teinud uisapäisa otsuse küsitavat ettevõtmist toetada?
Meie pole oma ühistus elamu renoveerimist veel otsustanud, nüüd küsivad inimesed, miks me raha kulutame, kui majad kukuvad nagunii varsti kokku.
Mina korteriühistu juhina küll arvan, et Tallinn on andnud ühistutele väga ennatliku signaali. Tallinn ei ole mitte riik riigis ning peab arvestama, et me ei ole linna üürilised, keda võib majast välja tõsta, vaid oleme oma eluasemete seaduslikud omanikud. Ja omanikega peaks eelkõige kokkuleppele jõudma, kas me tahame oma kodu lammutada ja uut ehitama hakata.
Kust tuleb kõigeks raha?
Kindlasti ei saa niisugust linnauuendust ette võtta ilma Eesti riigiga kooskõlastamata. On veel palju muid küsimusi, näiteks kust võetakse maa uute majade jaoks, mida hakatakse peale praeguste majadega, kui need tühjaks jääksid, ja kõige olulisem: kust tuleb selleks kõigeks raha?
Praeguse Tallinna rahaline võimekus on vägagi küsitav, isegi asfaldiauke tänavatel ei suudeta lappida, rääkimata krobeliste kõnniteede silumisest.
Tuleviku päikeselinnast võib igasuguseid kujutluspilte luua, kuid praegu, talve eel, tahab linnakodanik sooja kodu. Ja meie “mäed”, hoolimata oma puudustest, on koduks enamikule tallinlastest.
