Tänane Hirvepark

Just täna 25 aastat tagasi hakkas Tallinnas Hirvepargist veerema protsess, mis äratas eesti rahva sügavast okupatsiooni-unest ning viis kiiresti iseseisva riigi taastamiseni. Selline valutu vabanemine oli ime või vähemalt imeline ajalooline õnnestumine.

Ent kui imed juhtuvad, siis nad ka kohustavad millekski, ime osaks saanu peab olema selle anni vääriline. Ime kuritarvitamine, ahneks ja ülbeks muutumine võib vägeva vähi välja vihastada ning kõik pudeneb põrmuks.

Veerand sajandit pärast Hirveparki on Eestis hakatud tõmbama paralleele meie praeguse olukorra ning Nõukogude okupatsiooni vahel. Eesti NSV oleks justkui taas tulnud, meie iseseisvus olevat kadunud või kadumas.

Selliseid arutelusid arendatakse siinmail ühe (kahtlemata soliidse) rahasumma pärast, mille garanteerimist meilt Euroopa tulekahju kustutamiseks palutakse.

Minu meelest on sellised võrdlused alusetud ja magedad. Enamgi veel: tegelikult nad solvavad kõigi Nõukogude ajal elanute kannatusi.

Olgu sarnasused Brüsseli ja Moskva vahel mõneski detailis kui tahes kokkulangevad (bürokraatia on ühtemoodi hall ja tuim igas riigis ja igal ajastul), on tegu siiski väliste juhuslike paralleelidega.

Fundamentaalne erinevus Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel seisneb selles, et Euroopas oleme me isikutena ilma kahtluseta ja mööndusteta vabad. Isiklikud vabadused ja inimõigused on lausa selle liidu kinnisideeks ning peamiseks olemasolu põhjuseks.

Kui inimesed on isiklikult vabad, siis on vabad ka kõik nende tegelikud ja kujutletud kollektiivid, kaasa arvatud need, mida nimetatakse rahvuseks ja riigiks.

Nõukogude Liidus oli eesti rahvas üks väheseid vabariigi-rahvaid, kellele oli formaalselt tagatud täielik suveräänsus kuni liidust lahkumise õiguseni. Kõigi nõukogudeaegsete hädade algpõhjuseks oli aga asjaolu, et me olime isikutena mittevabad, olime ilma jäetud elementaarsetestki inimõigustest, ja seega muutusid mõttetuks ka kõik rahvale tagatud “õigused”. Ka meie oma riik asus 1930. aastatel inimeste isiklikke vabadusi piirama ning see lõppes katastroofiga.

Need, kes kutsuvad üles Eesti iseseisvuse “tugevdamisele” Euroopast irdumise teel, kutsuvad tegelikult üles meie vabaduste piiramisele.

Nad taastaksid barjäärid meie vaba liikumise, töötamise ja kauplemise teedel ning pole kahtlust, et sellele järgneksid katsed takistada ka vaba mõtlemist ja suhtlemist.

Me kaotaksime kõik, mis me Hirvepargis võitsime.