23.03.2017, 00:00
Tee tööd, kuluta palju aega, ole busy, siis tuleb ka...?
Varahommikuti mõnda kohvikusse sisenedes ei väsi imestamast, et juba on pudrutaldrikute kõrval sülearvutid ja tüdinud ilmel peetakse lõpmatuna näivaid koosolekuid, kus kogu Dilberti koomiksist tuttav opakavõitu kontorisläng välja kraamitakse.
FOTO:
“Ah, mul pole aega,” vastatakse kell kaheksa hommikul pudrutaldriku kõrval telefoni. Päev alles poisike ja kogu aeg juba läinud? Olek “hõivatud”, “töös”, “busy” – see on saanud olemuslikult vajalikuks. Kui sa ei rabele, pole töös, närvide katkemiseni pidevas pingutuses, siis sa nagu polekski keegi. Kas mitte pole busy/bisi olek uus rumalus? Nagu saate “Pühapäev Sepoga” koomilisel Paavo Papingul, kes möllas, nina tolmune, mitme äriga kuni kapibaarakasvatuseni välja. Rööprähklemine või multitasking on vist see termin, kui tormatakse järjest uute ülesannete juurde, vastatakse meilidele, kõnedele, ja päeva õhtusse jõudes on kõik ikka tegemata. Ei ühtegi reaalset tulemust. Seega tuleb oma tähtsuse hoidmiseks ja tõstmiseks ajaplaneerija tegemisi täis laduda ja siis oiata, et ei tea, kuhu see aeg küll kaob, midagi ei saa valmis.