Teet Kallas: Isamaa talv
Veebruar hakkab väsima. Lühim kalendrikuu kahaneb jõudsalt. Meie jaoks kulmineerub see 24. veebruariga, oma riigi 95. aastapäevaga. Kui nii võtta, oleme ju talverahvas, seega tundub loomulik, et meie tipmine riigipüha ongi kõige külmemal kuul. Millegipärast on mulle juba palju aastaid tundunud, et kohe pärast seda püha, pärast väikeriigile loomuomaseid ehk liigagi tõsimeelseid paraade platsidel ja saalides hakkab aeg aina kiiremini kevadesse tiksuma.
Isamaa talv… Tükk aega mõtlesin, miks siinset lugu kavandades just see kujund mind painama hakkas ja pealkirjaks kippus. Viimaks sain pihta. Ei miskit muud, kui üks paar aastakümmet tagasi loetud väga hea novell, Tiia Toometi “Isamaa suvi”. Mina lugesin seda tookord Loomingust, küllap on jutt ammu ka kaante vahele jõudnud.
Mäletan tänini seda lugemiselamust. See lugu kõnetas meid toonases virvarritavas aegruumis kõige esimeste seas veenva kunstilise sõnaga ajast, millest olime värskelt, ja mis peamiselt, veretult väljunud. Kõik need nüüdseks ühte sulanud soojad lauluväljakulised suved, oma riigi taastuleku väljakannatamatu ilu ja valu ja ärevus, mida koges tollal kogu rahvas. Aga see kõik rööbiti minategelase isa suremisega. Ühtaegu ülev ja traagiline lugu.
Mil kõik tundus ilusam
Et meelest ei läheks – selles suvenovellis on üks minu jaoks meeldejääv kujund, mis kerkib pildiliselt silme ette praegugi. Vähemalt minu põlvkonnale, kes me siis (möödunud sajandi 80–90ndatel) olime veel kõige tegusamas keskeas, tähendas iseseisev riik nimega Eesti midagi pooleldi muinasmaalist, mil kõik oli teisiti, palju kaunim (ja isamaisem!) kui kogu meie eneste elatud elu nõukogulikus tegelikkuses.
Isegi eestiaegses ajakirjas Maret trükitud meeleolufoto suusajälgedest vaba Eesti lumel tundus hoopis muuna ja paremana kui suusajäljed Eesti NSVs. Ilma naljata! Minagi olin lapsena ilmselt just seda fotot imetlenud. Jäljed läbisid fotot diagonaalselt. Ja kui ma eksi, oli see sinakaks koloreeritud.
Nii jõuangi tagasi isamaa talve juurde aastal 2013. Suusajälgi on tänavu kõikjal. Usun meelsasti, et mõnelgi lugejal on kontides veel väike järelelamus Tartu maratonist. Mina ise, kehv küll, ei ole paar aastakümmet suuski alla saanud. Ja ega seda tugitoolisuusatamist pole viimastel talvedel enam endises mahus samuti põhjust ette võtta. Narr oleks ka uskuda, et eestlaste medalisadu MMidelt ja OMidelt oleks siiani jätkunud.
Mina käisin see-eest üle hulga aja ja koguni kahel päeval Lasnamäe hallis kergejõustikku vaatamas. Ikkagi oma riigi talvised meistrivõistlused. Vana kergejõustikufännina oli meeldiv leida, et tribüüniread olid publikut täis.
See selleks, kes kus käis ja mida tegi. Isamaa talv on tänane teema. Mida kõike see juba ei sisalda! Näiteks seda, mis juba aastaid – “Eesti laulu” võistlused, aga enamasti inglise keeles. Oleks veel, et ameeriklaste-inglaste kirjutatud, aga ei, ikka omad koduvillased tekstikesed on need. Ikka need mõnikümmend sõna, mis korduvad ja varieeruvad kogu planeedi laulukestes.
Ükshaaval astuvad aina uued ja uued tüdrukud ning poisid meie ette, vaatavad sügavtõsiselt kaamerasse ja … läheb lahti. Ju nad mõtlevad suurelt, et niimoodi see maailma (loe: Londoni, Las Vegase jne) vallutamine käibki, inglise keeles ja ainult! Aga pole mina vist ainuke, kellele tundub äkki, et polegi lauluvõistlus, vaid inglise keele eksam, mida sooritatakse millegipärast lauldes. Teatavasti varjab meloodia suurema aktsendi päris hästi ära.
Tule taevas appi!
Ju need on žanri ja ajastu paratamatused, mida pole mõtet liiga tõsiselt võtta. Või siis nagu tüütud leetrid, mida paljud lapsed läbi põevad. Ega see siis ainult Eestis niimoodi ole. Tõsisemaks muutud aga siis, kui need poisid-tüdrukud oma elu esimestes teleintervjuudes uhkelt ja jonnakalt kinnitavad, et nii on ja nii jääbki. Võib-olla ehk kaugemas tulevikus, siis jah, võib ju mõne laulu ka eesti keeles laulda.
Aga! Kas see polnud mitte üks eesti tuntumaid telenägusid ja jõuline kirjanik pealekauba, kes oma karmis rokinooruses lausa deklareeris, et ei hakka iialgi eesti keeles laulma? Oli, oli. Mihkel Raud räägib ja isegi laulab eesti keeles, no problems! Rääkimata kirjutamisest, mis tal iseäranis kolumnistina hästi välja kukub.
Veel ühed noored meelekindlad näod on sellest talvest teleekraanilt ühest jutusaatest meelde kinnistunud. Sedapuhku aga märksa tõsisemas seoses. Tunnistan, et pole just tihti olnud ühte meelt ajaloolase ja poliitiku Lauri Vahtrega, sedapuhku aga olin seda täiesti.
Tema oli minu meelest selles “Vabariigi kodanike” saates isegi liiga malbe. Jutt on meie ajaloost. Ei saa ega tahagi laskuda süvitsi professionaalsust vajavasse väitlusse, aga oli ikka omamoodi elamus küll, kui jälgisin naeratavaid, ent sisemisest jonnist pingsaid noori nägusid, kuulasin nende täpselt sõnastatud argumente. Ja ka seda, et igaühel on õigus kirjutada oma ajalugu – antud juhul siis Eesti ajalugu, milles nagu poleks olnudki keskaegset vabadusvõitlust, Jüriööd jne. Või kui oligi midagi, siis globaalsemas mõttes pole sel mingit tähendust. Muidugi pole, eriti kui kosmosest vaadata.
Selle peale oskad ainult ohata nagu Lennart Meri: tule taevas appi! Selge see, et ajalugu on paindlik aines nagu plastiliin, aga seda tavaliselt ikka viimaste peatükkide osas. Viimast aastasada on meilgi korduvalt ringi kirjutatud, sageli on uuem ajalugu ennekõike võitjate või vallutajate ajalugu. Aga säärast meelekindlat akadeemilist eneseeitust kaugema mineviku osas kohtab siiski harva.
Kehv küll, et pole kirjalikke allikaid. Esimene eestikeelne trükis ilmus alles 1525. aastal ja Läti Henriku kroonikas jääb mõnigi episood segaseks, ja päris kindlasti on Tasuja vaid poisiohtu Eduard Bornhöhe väljamõeldis, fiktsioon, aga… Äkki tõesti polnudki midagi ega kedagi? Äkki pole olemas meidki, kes me siin nüüd oleme, kaks korda ühe sajandi jooksul oma riigi teinud väike ja isekas rahvakild (elanikke vähem kui keskmises Moskva linnaosas, nagu oskas torgata meie enda parlamendi liige Yana Toom)…
Aga meie ju oleme siiski olemas kogu oma keele ja meelega. Oma probleemide ja hädadega. Või kuidas? Me ei ole siia tekkinud üleöö. Me oleme siia jõudnud väga ammu. Hakka või Lennarti “Hõbevalget“ üle lugema. Eks olnud ju seegi raamat rangelt võttes hulljulge spekulatsioon. Aga oh, kuidas me kõik seda vajasime!
Meie enda valikute tulem
Tagasi isamaa talve. Kas peaksin rääkima elektrihindadestki? Mina näiteks pole siiani jaanuari arvet saanud, aimata võib, et see tuju ei tõsta. Elekter on inimesed juba tänavale toonud. Mulle see meeldib. Paradoksaalne, aga veel üks tõend, et riik toimib. Kas korrata üle, kui paljud on isamaalt juba lahkunud ja kui paljud seda kavatsevad teha? Ainult et mitte Londonis või Las Vegases maailmakuulsust nõutama, vaid ehitama, nõusid pesema, võõraid vanureid hooldama – et endale ja perele elatist teenida. Kui isamaal tööd ei ole. Või kui tundub, et vääritakse muud. Kas riik toimib? Nii me küsime.
Ja vastan: riiki ja valitsust ei tohi samastada. Selle sügavalt eksliku hoiaku oleme kaasa toonud ühiskonnast, kust me juba enam kui inimpõlv tagasi väljusime. (Toona seisis valitsusest kõrgemal muidugi partei, teadagi, see üks ja ainus!) Valitsus sõna otseses ja laiemas mõttes on meie eneste valikute tulem. Et liiga kauaks on jäänud teiste kohale tooni andma üks ja ainus, on laias laastus meie enda valikute tagajärg.
Aga loodan, et valed valitsejad pole isamaa talvede, kevadete, suvede ja sügiste põhiteema.
Meenub üks ammune isamaa talv. Lumetu, ent jäiselt külm 24. veebruari varahommik 1989. Esimest korda üle pikkade aastakümnete heisati Pika Hermanni torni meie sinimustvalge lipp. Olin selle sündmuse juures minagi. Hümni laulmise ajal tundsin, et miski segab. Klomp oli kurgus. Mu selja taga kostis tugev ooperisopran. Äkki takerdus temagi hääl. Piidlesin – rahvakunstniku põsk oli pisaraist märg. Ah, meil kõigil olid siis pisarad silmis. Nii see tookord oli, alguste alguses.
Mis edasi saanud, on enamasti ja laias laastus meie enda valikute tulem. Aga see on ju loomulik.
