Meeldib mullegi oma tele-eeskava pigem ise kokku panna, võimalused selleks on ju tänapäeval olemas – salvestamine, saadete järelvaatamine, muu meelepärase internetist allalaadimine. Tundub pentsik arvestada kuupäevade ja kellaaegadega, mil midagi serveerida suvatsetakse. Samas ei lähe ma ju ühiskondliku toitlustamise asutusse ega hakka seletama, mida nimelt mina täna nosiksin, ikka teen oma valikud olemasolevalt toidukaardilt. Kui mulle ei meeldi, valin teise koha.

Valikut on nii sööjale kui telekavaatajale, viimasele paraku vähem ja seegi ripub suuresti ära inimese asukohast. Kõik kanalid kõikjale ei jõua, hinnad erinevad, internet pole veel iga mesipuu poole lennanud. Tõsi on seegi, et paljukirutud ETV-l, mille esimene programm enam-vähem igale poole ära paistab, on vastutus suur ja valikud rasked. Pluss väga vähe raha, mille eest pakutav silmailu vormistada.

Olen kodumaise teleteoga seotud olnud pealt üheteist aasta, ja asja sees olles on üsna lihtne aeg-ajalt üldse mitte telekat vaadata, just nagu need eelmainitud deklaratiivsed teleeirajad (kes pisut meenutavad mulle öösel külmkapi juures salaja kotletti nahistavaid taimetoitlasi). Asjast, mida liiga lähedalt näed, tuleb kopp kiiresti ette. Usutavasti langeks telepurgi vaadatavus maapiirkondades üpris kiiresti, kui sealt põhiliselt padupõllunduslikku sisu edastataks või kui programmitreimisega pidevalt vagude vahel kokku puutuks. Ei. Telekas on eluterve eskapismi tööriist ja käepikendus, mis võimaldab pildi sisse minekut, et viibida kusagil mujal.

Maainimene näeb linnainimeste askeldamist, näeb ka välismaa inimesi, näeb, kuidas kired tormlevad, autod on kiired, majad kõrged, püstolid laetud ja elu teistsugune, isegi kui sel teistsugusel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Linnainimene näeb (kas või reklaamides) mühavaid laasi, haljendavaid aasu, hästidisainitud pilvedega jaopärast pikitud sinitaevast; vahepeale vilgutatakse hetkel aktuaalset kärakamarki või grillvorstipakendit. Ta ei näe sääski, tolmu, muda, poetagust ega majavammi, just nagu maainimesele ei näidata eliitkoolijõledusi, laenukoormust ega nelja töökoha pidamist ühe palga kokkujoonistamise nimel. Või näidatakse neid asju võsapetsilikult valitud paladena, mis omakorda moodustavad elust umbes sama adekvaatse pildi kui jehoovikute vahitornitsemine.

Teleka asi on tõepoolest meelelahutus, ja mida parem, seda parem. Ma ei taha ontlike onudega probleemsaateid, mul on probleeme endalgi küllalt. Ma tahan head tuju ja tegelikult siiski ka head nõu, ning et see viimane mulle osavalt naha vahele süstitaks, just nagu mürk ja ravim peavad olema kommi sisse osavasti ära peidetud.

Tasemel meelelahutuse abil on täiesti võimalik meelt koondada ja liita. Tehkem tsirkust, siis tuleb ka leib – kui parafraseerida üht teatud kirjandusklassikut, kes tänapäeval arvatavasti mõnd vägevat seriaali kirjutaks. Kuigi Vilde tehtu oleks vast kõvema reitinguga. Kui keskmine eestlane keskeltläbi neli tundi päevas teleka ees veedab, siis kandkem hoolt, et ta lahkuks sealt rõõmsal meelel ja targemana. Mõlemad aitavad majanduskasvule kõvasti kaasa.

Ja nüüd lugegem telekava ning veendugem, kas on nii. Või on naa.

TeRa õnnitleb Maire Aunastet taas kord vanaemaks saamise puhul, ja annab teada, et lähema kuukese asendab teda Karl Martin Sinijärv.