Titanicu tüürimees
Põhiküsimustes Piontkovskyga nõustudes vajaks siiski veel kord mõtestamist Putini Venemaa mõju nii Venemaale endale kui rahvusvahelistele suhetele, sealhulgas siis ka Eestile.
Kuidas läänt lollitada
On purunenud lääneriikide naiivsed lootused, et Dmitri Medvedevi omaaegne valimine (tegelikult määramine) riigi etteotsa tähistas mingit suunamuutust Venemaa senises poliitikas. Üsna pea sai selgeks, et Medvedev on vaid kuliss ning tegelikult juhib Venemaad endiselt peaminister Putin.
Medvedev küll rääkis demokraatlikest väärtustest ja kodanikuvabadustest, kuid tegelikult toimus ka tema ajal kruvide pidev kinnikeeramine. Kui Medvedev midagi ütles, siis ei teadnud keegi, kas ta tegi seda omast tarkusest või tuli korraldus Putinilt.
Haledalt tõmmati haneks USA president Barack Obama, kes oma reset-poliitika Venemaa suhtes ehitas üles nn Medvedevi faktorile. Nüüd on aga kuningas alasti ja kõigil lääneliidritel tuleb tegemist teha mehega, kelle maailmavaade mahub kokku ühte fraasi: Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof.
Arvata võib, et Venemaa demonstratiivne vastasseis kõigile NATO ja USA ettevõtmistele jätkub, sest Moskval on vaja välisvaenlase kuju, kellega põhjendada siseriiklikke sigadusi.
Välisvaenlasteks kõlbavad, nagu ikka, ka nn lähivälismaa riigid: Eesti, Gruusia, Ukraina. Loodetavasti midagi 2008. aasta Gruusia-vastase agressiooni laadset siiski ei toimu, sest pakazuhha Sotši olümpiamängude näol tuleb ju ära pidada.
Kellele lüüakse hingekella?
Mitmed analüütikud on avaldanud arvamust, et ehk ikka ongi Putin Venemaale praegu kõige parem valik. Et ees seisavad mitmed kriisid, millest ainult kõva käega liider suudab jagu saada. Lubatagu selles siiski kahelda. Putin on Venemaad juhtinud aastast 1999 ning seega on selle riigi turjale kogunenud taak otseselt või kaudselt senise poliitika vili.
Riigi majanduses on struktuursed reformid tegemata ning ainuüksi gaasi- ja naftadollarite najal elamine ei ole jätkusuutlik. Venemaa infrastruktuur ja transpordisüsteem on kollapsi märke ilmutanud juba ammu: arvukad laeva- ja lennukatastroofid on vaid jäämäe veepealne osa. Kreml oskas oma viimaste võimumängudega ehmatada ka välisinvestoreid, kui vallandati läänes väga hinnatud rahandusminister Aleksei Kudrin. Lääne investoreid vajab selle riigi rebenev majandus aga nagu õhku.
Putin ja tema FSB-sõbrad üritavad kangekaelselt seda riiki oma raudses haardes hoida. Opositsioon on jõhkralt alla surutud, sõna- ja väljendusvabadust karistatakse kumminuia ja vanglaga. Ajakirjandus on allutatud Kremli kontrollile ja sõnakuulmatud žurnalistid tapetakse lihtsalt ära. Samal ajal ei osata Kaukaasiast lähtuva terrorismiohuga midagi peale hakata. Kui skeptikud räägivad Venemaad tabada võivatest kataklüsmidest, siis ei peeta silmas üksnes majanduskrahhe.
Riigi lagunemine võib alata sama järsult, nagu puhkesid “araabia kevaded” üha uutes ja uutes riikides.
