Toomas Paul Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli sees ja ees Foto: Sven Arbet
Inglise keeleruumis on tegu järjekordse “mööda”-ajastuga – post-truth on samasugune “post” nagu postmodernne, postkristlik või posthumaanne. Kõik nad väljendavad tunnet, et pärisasjad on olnud, kunagi, aga otsa saanud. Tundeliste hüüatuste korral ei kõlba küsida, millal on olnud tõeline “tõe aeg” või siis “tõe-eelne aeg”. Fraas väljendab kõigepealt rahulolematust käesolevaga. Isegi siis, kui ei kasuta kulunud klišeed ning väljendud poeetiliselt, on nukrus ja nostalgia me pärisosa. Kuigi sõna post-truth tuli massiliselt käibele ühtäkki ja hiljaaegu, ei ole tegu ootamatu arenguga. Olgu pealegi selline praegu meie vabas ühiskonnas kehtiv hoiak – senikaua kui saab, võiks ja otse peaks arukas inimene oma vaimutervisele mõeldes tegema vahet, mida ise uskuda ja mida mitte.
Avalehele
0 Kommentaari