Toitu vajavad ka inimese emotsioonid ja kujutlusvõime

Paljudel aladel aetakse taga täpsust ja ühemõttelisust, kuid kirjandus vabastab keele ühemõttelisuse ahelaist.

Kirjanike liidu listis käib tuline keskustelu e-raamatute üle, ajendatud muidugi kultuuriministri hoogsast ütlusest. See selleks, need uued formaadid kirjandust lugeda on head, aga esialgu üsna marginaalsed. Ei see paberraamat kao veel kuhugi, nagu ei kadunud raadio televisiooni ees ja isegi kinod töötavad täie auruga. Uusi asju tuleb juurde, aga vanad ei kao nii kergesti ära.

Mina mõtisklen hoopiski üleüldse ilukirjanduse kohast meie elus. Et miks sellist asja inimestele vaja on?

Sellest on kirjutatud palju, aga ei tahaks hakata siin klassikuid tsiteerima ja tülitama, mõtlen omi mõtteid, kuigi eks ka need ole kujunenud ikka vastavate õpingute ja lugemuse toel. Igasugune haridus on ju eelneva inimkogemusega enda kurssi viimine, meelde jätmine ja läbi mõtlemine.

Kujundlik mõtlemine rikastab

Aeg-ajalt väidetakse, et tänapäeval loevad inimesed vähem kui varasematel aegadel. Päris nii see siiski ei ole. Aktiivsel võrgusuhtlejal on kogu aeg midagi lugeda ja ise kirjutada, raamatute lugemiseks ei jäägi alati aega, puhtfüüsiliselt. Olen palju aastaid töötanud toimetajana ja kogu aeg tekstidega tegelnud, ka mina ei jaksa enam romaane neelata nagu kunagi nooruses. Valin väga, mida lugeda.

Mäletan, et möödunud sajandi viiekümnendatel, kui telekatki polnud, sai palju kuulatud raadiot. Ning siis olid üsna populaarsed kuuldemängud. Need vallandasid kujutlusvõime, millest tahangi siin rääkida.