Meie kultuurilehe peatoimetaja usub: kui õnnestuks religioon likvideerida, saabuks veerand sajandi pärast rahuriik.

“Lahendus, mis töötab Eestis, on universaalse loomuga. Usulise äärmuslusega võitlemine on tühi töö, sekulaarse ühiskonna avalikust elust peab järjekindlalt ja leppimatult tõrjuma religioonide peavoole. Igal pool. Usklikud vanamehed on küll usklikest noormeestest vähem plahvatusohtlikud, aga arengukasu pole neist kah raasugi. Kui aga iga araablase ja pärslase magamistoas on sama palju valgust kui Goethe surivoodi juures (see tähendab üldist hariduskohustust vähemasti euroopalikus määras) ja kui rahvastikupüramiid võtab nende kodumaal umbes Kiek in de Köki kuju, siis on ka rahu maa peal. 25 aasta pärast.”

Minusugune skeptik muidugi kahtleb, kas religioon on ikka nii vägev, et olla sõdade ainus põhjus. Vahel tundub, et riikidel on ka majanduslikke ja territoriaalseid huvisid. Aga las optimistidele jääda rõõm, et patuoinas on välja selgitatud.