Viimane päev on see, millele enam homset ei järgne. Kuid kummalisel kombel kardavad inimesed palju rohkem kollektiivset hukku. Aeg-ajalt tabab masse maailmalõpu paanika. Just nagu siis otsa saada oleks hullem. Küllap ongi, sest tavaline surm on koristatud silma alt ära. Heaoluühiskondades heidetakse hinge haiglas või hooldekodus, harva kodus oma voodis.

Mu jutt on tükkis teises tonaalsuses kui äsja ilmunud ülioptimistlik prognoos, milline on Eesti 2050. aastaks: “Linnastunud ühiskonna ruumiline areng”. Aga keegi peab ka vastikuid võimalusi meelde tuletama.

Avalehele
10 Kommentaari
Loe veel: