TOOMAS PAUL: Tagasi lätete juurde

Ühiskonna areng sünnib arvutute asjaolude koostoimel, järkjärgulise ja möödapääsmatu paratamatusena. Juba mõne tühise teguri teisenemisel tulnuks kogu järgnev teistsugune.

Kas mõnda tendentsi tervitada või tõrjuda, kas tulemust pidada paremaks või pahemaks, selle üle võib vaielda. Meil pole võrdlemise võimalust. Ajalugu on läinud, nagu on läinud, ja kas saanuks teisiti – kindlasti saanuks –, aga me ei tea, kuidas siis oleks välja kukkunud.

Kristluse rolli valgustatud postmodernistlikul ajastul võib mu meelest võrrelda DNA rolliga inimolendis. Euroopa tsivilisatsioonil on kaks “vanemat” – kreeka-rooma kultuur, eriti selgelt Rooma õigus, ja juutlik-kristlik religioossus.

Nii nagu pärandiks saadud geneetilisest materjalist läheb käiku vaid osa ja mõned geenid lülitatakse sisse alles elu teatud faasides, nii on see ka kultuuris. Aristoteles oli kogu keskaja kohal, Platoni tõlked lülitusid sisse alles renessansis, kui Bütsantsi õigeusu õpetlased pagesid moslemite eest pärast Konstantinoopoli langemist. Islamil ei olnud Platoniga midagi peale hakata.