Toomas Paul: traditsioon on kui tara, mis kaitseb meie eripära

Mõttemängudes võime unustada, et kellegi maailm ei alga temast endast. Piirid on paigas. Kas selle üle kurvastada või rõõmustada? Kunagi oli uhke olla vaba valge mees. Praegu tuleb seda häbeneda. Kuigi tead, et oma nahast välja ei pääse.

Mõni muretseb oma individuaalsuse ja originaalsuse pärast. See mure on tarbetu. Isikut saab tuvastada tema unikaalse sõrmejälje põhjal. On mõnda muudki, mis igas inimeses on kordumatus kombinatsioonis. Ja kui soov olla ekstra eriline on tahtlik taotlus, siis on sellega sama lugu nagu lapsele nime panemisega. Mõne aja pärast saad teada, et paljudele vanematele on täpselt sama tähekombinatsioon tundunud kõige-kõige kaunim.

Inimene ei ole pelgalt üksik-olend, vaid alati kild ajalisest kontiinumist, katkematust kulgemisest, mis ammutab ajaloost ja küünitab kaugele tulevikku. Kultuuris valitseb pärilikkuse seadus niisama võimukalt nagu kõigis teisteski orgaanilise olemise valdkondades.