Lisaks tuhnivad aeg-ajalt metsaaluse ja aiataguse üles läbirändavad metssead.

Tahaks kuulda põõsa varjus teokarpe krõbistavat siilionu, näha üle põllu silkavat jänesepoissi, jälgida oravapere noore põlvkonna krabistamist vana maja katusel. Nemad, nõrgemad looduse asukad, vajaksid tähelepanu, kuid terve hulk loodusega seotud ühiskondlike organisatsioonide esindajaid on valinud hoopis hundi tähelepanu vajavaks loomaks. Põhjendades, et me olevat niivõrd linnastunud, ei ole enam maa ja metsaga seotud, meile on vaja selgitada looduses toimuvat.

No kuulge, maale on ikka ka veel inimesi jäänud ja suurel osal praegustest linlastest on suvekodu maal.

Kuid miks ikkagi hunti aasta looma vääriliseks peetakse, aga mitte karu, kui tahame mõnd jõulisemat metsaisandat esile tõsta? Üks juhtiv keskkonnaametnik püüab valiku asjaolusid lahti mõtestada ja väidab, nagu oleks tänapäeva nooremal põlvkonnal tärganud lugupidamine hundi vastu. Mõtestaja leiab, et hundi perekondlik eluviis, kus vanemad kasvatavad ühiselt lapsi ja õpetavad neile eluks vajalikke oskusi, on võrreldav inimesega ning see tekitavat sümpaatiat.

Tegelikult pärineb juba vanadelt roomlastelt mõttetera: homo homini lupus est – inimene on inimesele hunt. Eestlased tavatsevad öelda: julge hundi rind on rasvane. Ka julge inimhundi rind on rasvane. Kas selles väljendub ka praegune ühiskondlik moraal? Aga kes on siis need lambad, keda nahka pannakse?