Peaminister poliitikuna raiub kui rauda autokütuse kallinemist aktsiisitõusuga viis senti liitri pealt aastas. Konkreetse valdkonna eksperdid tõestavad aga veenvalt, et tegelik hinnatõus on viiest sendist kordades suurem.

Rõivase uudse riigivalitsemise tarkuse järgi võib valitsusse kutsuda konkreetse valdkonna eksperte vaid siis, kui tehakse valitsus aastaks. Kui tegu on pikemaaegse valitsusega, siis peavad vastavaid valdkondi juhtima vaid kogenud poliitikud, erialateadmised pole eriti olulised.

Meil, mittepoliitikutel on küll ühest ekspertidega valitsusest hea mulje jäänud. Ministriametis olnud Anne Sulling suutis loetud kuudega viia Eesti toidukaubad Jaapani turule, poliitikutest ministrid pole sellise asjaga suutnud aastatega hakkama saada.

Reformierakond järgibki juhtide määramisel oma uudset riigivalitsemise tava. Põllumajandusvaldkonda suunas partei juhtima kogenud poliitikuhärra Urmas Kruuse, kelle teadmistest või kogemustest põllumajanduse valdkonnas pole laiemalt midagi teada.

Kuna suur osa maarahvast käib linnades ja asulates autoga tööle, siis autokütuse hinnatõus lööb neid valusalt. Peaminister aga annab juba ise maarahvale poliitilisi suuniseid, soovitades konkreetseid valikuid teha - soetada säästlikumaid sõidukeid.

Seda soovitust on autode puhul keeruline täita, sest oma palgataset arvestades suudavad maainimesed osta pelgalt kasutatud autosid, mis vastupidi, ei säästa, vaid suurendavad kütusekulu.

Konkreetne valik Rõivase suuniste järgi on leida muid sõiduvahendeid. On elektriautod, aga need on kallid ja kindlasti mõtlevad poliitikud välja ka autoelektriaktsiisi. Ega maainimesel lõpuks muud valikut polegi kui esivanemate kaeramootoriga sõiduvahend ehk hobune.

Suksu ei saasta peaaegu üldse loodust, otse vastupidi, rikastab nii loodus kui mõningaid ettevõtlikke inimesi, nagu tunnistab Sit Kodt Matsi (Sitakoti Matsi) hauaküngas Kullamaa kirikuaias. Kaeramootor tarbib ka looduslikku kütust, seda saab ise toota ja aktsiisi pole veel poliitikud välja mõelnud. Aga küllap pikapeale mõtlevad.

Nooremad linnas töölkäijad kasutaks ratsatransporti, vanemad härrad ja daamid liiguksid kaarikutega, elatisraha saajad puuassidega vankritel.