Pole tabatud, ei ole varas

Vene rahval on väga tabav vanasõna: ne poiman, ne vor (pole tabatud, ei ole varas). See kehtib eriti korruptsiooni puhul. Altkäemaksu andmist on kõige raskem tuvastada. Raha liigub peost pihku ja pealtnägijaid ei ole. Eesti kriminaaluurijatele tuli abiks kaitsepolitsei, kus on kogenenud uurijaid ja parem tehniline varustus, on suudetud mõned korruptsioonitehingud tõestada, mõned üsna kaugele lahti harutada, kuid lõpuni pole jõutud, ehkki uurimine on kestnud mitu aastat.

Kui asi jõuab ka kohtusse, siis kohtulaua ees on süüdi olemist raske tõestada. Sõna on sõna vastu. Prokurörid ongi viimasel ajal mõned kohtuasjad lõpetanud, sest korruptsiooni ei õnnestunud veenvalt tõestada. Ja asjaga seotud poliitikud hõiskavad: pole tabatud, ei ole varas!

Proportsionaalsuse nõudjad eesotsas peaministriga tahavad ka kohtueelses uurimises pöörata uue lehekülje. Uurimistähtaegu tuleb lühendada. Kui seni pole uurimisorganid suutnud piisavat tõendusmaterjali koguda kahe aastaga, siis edaspidi peaks nad suutma seda teha näiteks kahe kuuga. Kas uurijateks palgatakse selgeltnägijad? Või peaks prokuröride võimeid selles valdkonnas arendama?

Enne kui Silver Meikar oma paljastusega Reformierakonnas välja tuli, oli tähelepanu all Keskerakonna poliitikutega seonduv Hannes Rummi kirjavahetuse vargus. Keskerakond reageeris jõuliselt. Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees Kadri Simson esitas õiguskaitseorganitele teravaid süüdistusi. Et jõuametkonnad kasutavad oma menetlushuvi läbisurumiseks nii seadusloomet, muutmaks oponentide menetlusvõimalusi ahtamaks, kui ka vahetut sekkumist õigusemõistmisse ja asja otsustavate kohtunike mõjutamist.

Eriti paha on kaitsepolitseiamet. Simsoni arvates oleks vaja kapot reformida nii, et ta vahetult ei osaleks uurimisorganina üldse või siis nii ulatuslikult. Jube asi on jälitustegevus. Simsoni vihjel peaks jälitustegevust saama algatada ainult sisulise kaalutlusõigusega tehtud kohtuniku otsuse alusel.

Suurim opositsioonierakond ja võimul olev suurim erakond näivad olevat ühte meelt, et igasugustele uurijatele tuleb päitsed pähe panna. Ja rauad suhu, nagu ütleb talupojatarkus.

Oma saatust ootab meedia

Oma jao on saanud ka meedia, et kajastab kõikvõimalikke õigusrikkumisi ebaproportsionaalselt palju, võrreldes muude uudistega. Tõesti, inetu käitumine meedia poolt − aina toob päevavalgele igasugust soppa, loobib poriga, sõimab värdjateks. Üks vinge sõnaja oli Igor Gräzin, kellele ei meeldinud rahvusringhäälingus kasutatava sõnakasutuse toon.

Meedia allutamise ja kallutamisega on tõesti probleeme. See on erakätes. Siin on poliitikutel mõtlemisainet. Ehk annab kedagi ära osta. Või nõuda meedia üle tsiviilkontrolli. Võiks ju Vladimir Putini juurde koolitusele minna.

Ja tulevik? Vaikus on majas. Ja riigis. Meedia muudkui kiidab, toob häid uudiseid riigi ja valitsejate edusammudest. Praegu peab peaminister üksi valitsust kiitma.