Väikekool teeb rikkaks
Pille Pruuli, Unipiha algkooli vilistlane, kirjutas mõne aasta eest oma õpetajatele nii: "Minu lapsepõlv möödus ju tegelikult ideaalselt. Kool oli kui teine kodu koos paljude õdede-vendadega. Ma ei teadnud, mida tähendab õppimata jätmine või laisklemine.
Linnakooli minnes aga avastasin, et ei peagi igaks tunniks õppima. Väljas ei pea loodust uurima ning laulmine jäi edaspidi vaid laulmise tundi... Kahju.
Öeldakse, et maakoolist tulnud laps ei saa linnakoolis hakkama, tema õppeedukus langeb. Mina vaidlen sellele vastu.
Kuna Unipiha koolis pidime igaks tunniks õppima ning õppetöös pöörati tähelepanu iga lapse individuaalsetele vajadustele, siis arenesid lapsed maksimaalselt."
Praegu 17 õpilasega Unipiha kooli välisseinalt vaatab tulijale vastu mitte kooli silt, mis ripub kahe kase vahel kooli õuel, vaid peitsitud männitahvel, kuhu on uuristatud sõna "Tere!". Klassiseinalt aga saab lugeda vaid üht reeglit: "Olen sõbralik ja hoolas."
Nendest piisab, et tunda - tulija on oodatud. Siin tegeldakse peale kirjatarkuse edasiandmise ka kasvatusega. Jälgitakse, et laps areneks nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.
Kõik meie kooli vilistlased kurdavad linnakoolide kohutavat lärmi ja seda, et muutusid seal juba oma esimesel õppeaastal eikellekski. Isiksusest nulliks. "Õpetajal pole seal sinu jaoks aega," seletavad nad mulle.
Hinnatud õpihiired
Väikekoolide üks eeliseid linnakoolide ees ongi vast selles, et õpetajal on lapse jaoks aega. Nii tema murede lahendamiseks kui rõõmude ärakuulamiseks.
Olgu selleks vahetunni ajal tekkinud tüli või hommikuringis teistele öeldud oma pere kanade munetud munade arv.
Ilma kohtunikuks ja kuulajaks olemiseta ei ole kasvatust, õpetaja ei toimi eeskujuna. Piisav personaalne tähelepanu ja pidevalt korrastatud kasvatussituatsioonid aitavad kaasa sellele, et meie kooli peaülesanne - aidata kaasa hea karakteri väljakujunemisele - toimib.
Sellele kaasa aitamine peakski õigupoolest olema iga kooli peaülesanne. Mitte niivõrd eksamite ja testide tulemused.
Kui meie koolidest tulevad noored inimesed, kes hoolivad üksteisest ja on sõbralikud, on ka ühiskond ja aeg, milles elame, hoopis inimlikuma näoga.
Kahjuks tuleb täna aga tunnustatud kasvatusteadlase Tiiu Kuurme kombel endiselt nentida, et meie koolides on ikka veel hinnatud eelkõige "õpihiired".
Tänapäeva kool pühendab üsna palju tähelepanu õpilase sotsialiseerimisele, tema oskusele elada teiste keskel ühiskonnas. Aastad õpilase rollis on täiskasvanute maailma sisenemiseks hädavajalikud.
Õpilase rollis olemine tähendab kaksikloomust: ühelt poolt on ta ühiskonnapoolse sotsialiseerumise paine all.
Teisalt elab selles rollis individuaalsus, kes end oma ainukordsuses teostama peaks ja teostada tahab. Seda kaksikloomust teadvustavad enesele veel vähesed vanemad ja õpetajad.
Õuesõpe ja regilaulud
Seepärast pööratakse nii koolis kui kodus vähe tähelepanu noore inimese individualiseerimisele, eneseleidmisele, vastutuse kasvatamisele ja selleks harjutamise võimaluste loomisele. Väikekoolides on seda võimalust rohkem kui kombinaatkoolides.
Mida ja kuidas inimene õpib, kas ta sellest aru saab ja kas midagi selle toimel temas muutub, ei näi tavakooli üldse huvitavat.
Peamine on õpilaste kohal käimine, ära tegemine, hinnete saamine, mille puhul on oluline, et need vastaksid nii vanemate kui ühiskonna määratud standarditele ja ootustele.
Ühiskond on loonud edukultuse käitumismustri, mida kool taastoodab. Selle mustri lõhkumine seisab enamikul koolidest alles ees.
Seepärast on õpilase rollist välja kasvamine, vastutusvõimelise täiskasvanu ja eluaegse õppija rolli sisenemine väga paljudele kooli lõpetajatele täiesti tundmatu.
Nii jätkub olukord, kus ühiskond täitub vaikivatest, käsku, piitsa ja präänikut ootavatest õpilastest, kes talutavalt püüavad oma kohustusi täita. Uut maailma loovat jõudu sellises rollis olemine aga ei edenda.
Äsja lõppes Unipiha koolis Comeniuse projekt "Kultuur ühendab lapsi", mille tulemusena valmisid viie maa rahvatantsudest CD, värvitrükis raamat viie maa muinajuttudega ja laste illustratsioonidega.
Eri maade lapsed vahetasid kümneid ja kümneid kirju. Õpiti tundma nende maade ajalugu ning loodust.
"Miks me seda projekti kolm aastat tegime?" küsisin lastelt. Leidsime, et selles osalemine on aidanud lastel paremini õppida inglise keelt. Teinud Euroopa geograafilisest mõistest inimlikult lähedasemaks.
Mai keskel osales meie kooli folkrühm üle-eestilistel murdelaulupäevadel Antslas. Miks me sellega tegeleme?
Lauldes oma rahva regilaule, mängides ja tantsides vanaaegseid ringmänge, puutuvad lapsed kokku tolle ajaga, mis ära on läinud, kuid sealt pärit kohalik keelemurre väärib ikka veel õppimist. Sideme olemasolu viimasega omakorda annab neile juured, kindluse ajas olemiseks.
Lisaks tavapärasele õppetööle kuulub Unipiha kool õues õppivate koolide hulka. Jälgime looduse tundemärke kodukoha ümbruses matkates. Ehitame onne.
Kirjutame raamatut, küsides ja leides vastuseid kõikvõimalikele küsimustele. Kas või sellistele, millele otsisid vastust kilplased: "Miks kotiga ei saa valgust tuppa tuua? Hiirelõksuga päikesekiiri kinni püüda?"
Nädal tagasi õppeaastast kokkuvõtet tehes kirjutasid Unipiha lapsed nii:
"Nelja aastaga olen sõpruses palju tugevamaks muutunud. Teiste kiusamise asemel olen hakanud hoopis nõrgemaid kaitsma. Olen lahutanud mitu kaklust ja aidanud tülitsejatel leppida. Nüüd on mul rohkem sõpru kui kiusates." (Indrek, 4. kl.)
"1. klassis võtsin ma tihti salaja teiste asju. Nüüd ma seda enam ei tee. Nüüd küsin." (Jaspar, 3. kl.)
"Kui ma kooli tulin, ei julgenud ma teiste ees luuletusi lugeda. Aga nüüd on asi muutunud. Nüüd ei karda ma enam ka tüdrukutega rahvatantse tantsida." (Martin, 3. kl.)
Väikekoolid on Eesti haridusmaastikul loomulikud ja hädavajalikud. Mul on tuttavaid lapsevanemaid, kes asusid just seepärast elama Põlvamaale, et seal asub Rosma waldorfkool - kasvukeskkond, mis nende emade-isade arvates on ainuõige ja sobilik laste üleskasvamiseks.
Ehe kokkupuude loodusega, elamustega reaalses, mitte virtuaalses aegruumis. Piisavalt aega selge mõtlemise, tasakaalustatud tundeelu ja terve tahte arenemiseks, millele tavakool piisavalt tähelepanu ei pööra.
Just need on väärtused, mille pärast linnakoolidest ära minnakse.
Muutunud õhulossid
Varanduse suurus, mille lapsed väikekoolidest lahkudes kaasa saavad, tuleb ilmsiks aastate pärast. Paljudel alles siis, kui nende oma lapsed koolitee jalge alla võtavad.
Ja siis, kui ollakse piisavalt maailmas ringi kolanud ning kui unistuste õhulossid on muutunud korteriteks, autodeks, palgapäevadeks ja pangakontodeks.
Kuid nii mõnigi neist noortest on jõudnud äratundmisele, et hariduse omandamise peaeesmärk ei pea olema mitte hõlpsam elu, vaid püüd saada aru - kes ma olen?
Mis eesmärk on mu elul? Missugune on minu tõeline koht maailmas?